Väljavõte Delfi veebist.
Ja mis siis? Kui tahan, siis panen ka soome lipu, sest mu ema on soomlane. Või rootsi lipu, sest mu emapoolsel vanavanaisal olid rootsi juured. Ja siis panen ma ilmtingimata veel tatari lipu, sest üks mu vanavanaemadest oli (suure tõenäosusega) tatarlane. Vene lipu panen seepärast, et a) tahan, b) mul on palju vene sõpru ja c) ma arvan, et Eestile on Venemaaga heade suhete arendamine eluoluline.
Pealegi on mu perekonnal Venemaa ja venelastega palju pistmist olnud. Vanaisa käis tsaariajal Venemaal mõisavalitsemist õppimas ja redutas Vabadussõja ajal vanaemaga Ufas. Kui ta 49ndal aastal ära küüditati ja ta poole maa peal jalga lasi, siis olid just Ufa tutvad venelased need, kes vanaisale peavarju ning süüa ja uued riided selga andsid.
Isa läks 44ndal aastal, püss käes, venelastele vastu, sest grusiin Jossif käskis vene sõduritel Eesti ära võtta, aga kui ta 46ndal aastal onupojast metsavenna abistamise pärast kaheksaks aastaks Vorkuta vangilaagrisse saadeti, siis ei mõelnud isa sugugi, et fui, venelane, enne suren kui sellisega suhtlen, vaid õppis ära vene keele, sai kontorisse tööle ja leidis hulgaliselt saatusekaaslastest sõpru. Venelasi ei vihanud isa kunagi, küll aga Stalinit.
Ema suguvõsas olid puhta "komud": vanavanaisa, seesama rootsi juurtega, käis Peterburis Leninil rongi peal vastas ja ühed teised sugulased, samuti ema poolt, kogunisti varjasid Leninit, kui ta Soomes redus oli. Täielikud leninistid siis (näete siis, kellelt mina olen oma stalinismi ülistamises "eeskuju" võtnud).
Minu perekonna ajalugu on kirju ja niisama kirju on Eesti ajalugu. Kord on oldud venelastega sõbrad, kaelakuti koos, kord jälle vaenlased ja teineteisel kõri kallal. Oleme ka saatusekaaslased - kuri Jossif ei halastanud ka venelastele.
Kas meil, naabritel, ei oleks targem sõdimise asemel ja surnd peni üle aia loopimise asemel rahu teha ja kui mitte sõber, siis vähemasti hää tuttav olla? Kasu oleks sest ju mõlemale. Eestisse tuleks rohkem vene turiste ja vene turistidel on - teadagi - raha. Saaksime rikkaks Euroopa ja Ameerika onu abita!
Delfi hädapasuna hüüdmine tuletas mulle naljakal kombel meelde seda, kuidas mind "stalinismi ülistamise" pärast NAKist välja visati. Põhjuseks siis osalemine Johan Bäckmani Helsingis korraldatud konverentsil, kus kõnelesid peale meie veel mõned soome vasakpoolsed ning laudade peal olid punased lipukesed, mille ümber olid köidetud georgi lindikesed. Osa tublidest naklastest (eriti mu eks Jaak Urmet ja NAKi noorliige Andra Teede) hakkasid seepeale kohe kõva häälega kisama, et kuna me istusime "okupatsiooni eitajatega" ühise laua taga, millel olid ka punalipukesed, siis meid tuleb päevapealt NAKist välja visata. Jaak Urmet esitas isegi ultimaatumi, et kui meie ei lahku, siis läheb tema. Temale järgnes teise tubli "patrioodina" Aapo Ilves.
Mitte keegi ei pannud tähele, et selle õnnetu lauakese külge olid kinnitatud ka sinimustvalged lipud ja veel iga esineja ette. Johan küsis enne, kui laua taha istusime, veel üle, et kas oleme kindlad, et need punased lipud meid ei häiri, ja ma vastasin, et mitte sugugi. Miks peaks mind häirima üks lipp, mis on vaid tükike ajaloost?
Ka nüüd, kus Delfi hakkas Alexander Kofkinit vene lipu välja riputamise pärast hurjutama, ei märgatud, et selle õnnetu vene lipu kõrval olid ka Euroopa Liidu ja Austria lipud. Mis on ju kena. Rahvaste ühtsus, sõprus, üksmeel! Aga kisa taevani, nagu Harju tänavale oleks ühtäkki ilmunud vene tankid.
Sääsk ei ole siiski elevant, armsad sõbrad. Oleme küll pikki aastaid vangis istunud, aga nüüd oleme väljas. Sel, kes ka pärast vabanemist kõikjal vangivalvuri varju näeb, oleks aeg minna teraapiasse ja teha läbi üks korralik rehab.
Minu isa tuli kaheksa aasta pärast, siis Vorkutast, tagasi, lõi jalaga Tartu Ülikooli ukse lahti, läks kui õige mees rektor Minna Klementi jutule, naeratas ilusti ja sai oma poolelijäänud haridusteed jätkata. Temast sai Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja.
Siit õppetund: teinekord on palju kasulikum naeratada kui rusikat viibutada ja kättemaksu haududa.
