Kohvik avaldab Anna-Maria Galojani vastulause Marko Mihkelsonile, kes oma blogis avaldas Galojani-kriitilise sissekande:
Kas „härrasmees“ Marko Mihkelsoni suur unistus on Eestis sõnavabadus keelustada?!
Kõigepealt tänan komplimendi eest, et hr M. Mihkelson hoiab 2009. aasta veebruarikuu Playboyd enda käeulatuses. Kuna selle ilmumisest on möödas üle poole aasta, võtan seda komplimendina. See on ajakirjanumber on talle vist sügavalt hinge läinud.
Tema kurvastuseks pean taas tõdema: jah, olen poseerinud, lõpptulemus oli esteetiliselt nauditav ja ma pole oma otsust Playboys kaasa lüüa pidanud kahetsema!
Nii palju siis taas Playboyst.
Teiseks imestab Mihkelson, et kuidas ma üldse julgen kirjutada välispoliitikast.
Tooksin võrdluseks:
Marko Mihkelsoni haridus:
Marko Mihkelson on lõpetanud Valga 1. Keskkooli 1988 ning Tartu Ülikooli ajaloo erialal 1993. Ta sai ajaloomagistri kraadi 1999. Tema magistritöö teemaks oli "Venemaa poliitiline areng 1990-1996".
Anna-Maria Galojan haridus:
• 2004 politoloogia bakalaureus. Bakalaureusetöö teema: "Venemaa Föderatsiooni välispoliitika Euroopa Liidu suhtes ja selle perspektiivid pärast 2004. aasta laienemist", Tartu Ülikool.
• 2004 - rahvusvaheliste suhete magister. Magistritöö teema: "Euroopa Liidu Energiapoliitika mõju ja osatähtsus Venemaa Föderatsiooni välispoliitikas Venemaa ja Euroopa Liidu suhete kontekstis", Tartu Ülikool.
• 2006 rahvusvahelised suhted ja Euroopa integratsioon, Eesti Diplomaatide Kool
Töökohti ma isegi ei hakkaks võrdlema.
Ent hoopis olulisem on küsimus, kust kohast hr Mihkelson üldse võtab, et Eestis ühed saavad või tohivad sõna võtta, ja teised mitte.
Kas Mihkelsoni demarš polegi kõige parim tõestus, et Eestis, meie tänases ühiskonnas peaksid nii mõnegi politikaani arvates erinevate elanike suhtes kehtima erinevad standardid demokraatia, inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja majandusvabadust edendavate väärtuste kohta? Õigemini – topeltstandardid. Mõned politikaanid võivad suust välja ajada, mida Jumal annab ja pähe toob, ja teised kodanikud peavad vaikima: kartuses mitte olla nende poliitikute poolt rünnatud. Kas parlamendi liikme põhiülesanne ongi kodanikuühiskonna ründamine? Just see häbistabki meie riiki, et nii näib olevat. Õnneks mul puudub pikk elukogemus totalitaarse režiimiga riigis, kuid paraku paistab see väga hästi meeles olevat Marko Mihkelsonil. Tuletaksin talle siiski meelde, et me elame Eesti Vabariigis, mitte Eesti NSVs.
Olen ka pärast enda artikli avaldamist Baltic Timesis veendunud, et Eestil on nii mõndagi näidata eeskujuks suurematele riikidele, sealhulgas ka USA-le. Eeskätt võiks see olla põhimõttekindlus, stabiilne ja järjepidev poliitika, mitte aga värvi muutmine vastavalt sellele, millises suunas hetkel tuul puhub. See ongi poliitiku ja riigimehe käitumise erinevus. Ei Eesti ega USA rahvas ei vaja meeleheitlikku ebajumalate otsimist, vaid soovib stabiilset ja kindlat tulevikku. Nüüd oleks aeg analüüsida välispoliitika valusaid õppetunde, suunamaks Eesti suhteid Ameerika Ühendriikidega bilateraalsuse poole.
LÕPETUSEKS:
Kirjutad oma blogis, et see kõneleb Euroopast ja maailmast eestlase vaatekohast, kuid paraku Sina, Marko Mihkelson, esindad siiski vaid iseennast. Seega oleks õigem, kui märgiksid, et blogi kõneleb maailmast Sinu kui eestlase vaatekohast. Muidu tundub see mõninga suurushullustusena.
Tuletaksin meelde, et Eestis kui õigusriigis on sõnavabadus seni kehtiv, kuni parlamendis pole enamuses inimesed, kes jagavad Sinu seisukohta, et sõnavabadus peaks olema valitud kasti jaoks.
Samuti mainid oma blogis, et pead ennast välispoliitikaga tegelevaks poliitikuks. Eestile on tõepoolest välispoliitika asjatundjad vajalikud, kuid pea meeles, et välispoliitika on eelkõige ka diplomaatia. Aga diplomaatia on ikka tasakaalu kunst, kaasarvatud oma väljaütlemistes ja kirjatükkides, eks ju! Esimene külma sõja järgne president Lennart Meri on väitnud, et väikeriigi diplomaatia edukus rajaneb tasakaalustatud poliitikal. Lisaksin aga, et paraku ei saa tasakaalukat poliitikat enne tekkida, kuni nii mõnelgi poliitikul puudub endal tasakaal. Kahjuks ei saa neid pidada aga riigimeesteks, vaid poliitikuteks.
Siiralt,
Anna-Maria
14 kommentaari:
Galojan on julge tegija, Marko kui oled mees, tee järgi.
Hetkel oled püksid täis teinud või?
The Difficult Lessons of Estonia’s Foreign Policy
Aug 20, 2009
By Anna-Maria Galojan
The first president of newly independent Estonia, Lennart Meri, said that a small country’s diplomacy can only be successful if it is balanced and consistent. The true balance of any foreign policy lies between idealism and realism, in both values and goals, which then presents a true image of reliability.
The original goal of Estonian foreign policy was the attainment of membership in the EU and NATO. Once these were achieved, it becomes questionable as to whether the development of foreign policy has been consistent, or even-handed. Rather, it seems that the employment of double standards has created a very ‘hard landing.’ Have any lessons been learned?
Emotion, rather than logic, has colored the Estonian interpretation of democracy, human rights, civil law and the economy. Realpolitik and international experience seem hardly relevant in this context.
A recent colorful example is that of our relationship with Georgian President Saakasvili. Before his ill-advised excursion into South Ossetia he was welcomed, if not adored, by Estonian politicians. Now that he is ‘persona non grata’ in the West, the same Estonian politicians deleted pictures of their former hero from their political and personal blogs and Web sites. Thus symbolizes Estonian foreign policy – a 100 percent turnaround, in one day, in accordance with political correctness.
It gets more serious with the approach to the U.S. According to the Estonian Ministry of Foreign Affairs’ Web site, Estonian-American relations are stable, strong and have been successful during the years of independence.
Where are the lines drawn, however, between direct Estonian-American relations, and Estonian/EU-American relations?
The shortest ever serving Estonian Foreign Minister, Rein Lang, stressed a ‘special friendship’ between Estonia and the U.S. But Estonia is not the UK, which has this so-called ‘special relationship’ with the U.S. Indeed, what this Estonian relationship appeared to boil down to was the relationship between Estonia and America’s Republican Party! Of course, there is nothing wrong in inter-party political relationships, but state policy cannot be governed this way in a true democracy.
Now again we see the superficiality of the present foreign policy as the formerly adored Republicans have been replaced by the Democrats. Is this difficult for Estonia’s Free Marketers to swallow?
Clearly confusing messages were given to the White House. Were the Estonian politicians only interested in an ideological relationship? Or, were they prepared to be realistically consistent and constructive? For instance, the U.S. now embarks upon a positive, more realistic and friendly relationship with Russia. The Americans hope for a more mature reaction from Estonia. Are we capable of a constructive response?
What signal did the comment by Lang (during President Bush’s visit) give, when he said that the U.S. needed to take lessons from us in democracy and in the liberal market economy? Of course, there was some amusement, but perhaps they also noted that the ‘adolescent’ had yet to mature, and they therefore swallowed the joke!
Estonia’s relationship with America must mature, in the context of the EU. This relationship must be based on developing respect with the U.S. – and not simply via the political parties. Our foreign policy must also be balanced by developing positive relationships with our neighbours, including Russia, and with the very experienced British Commonwealth of Nations. Foreign policy must be balanced and long term, and not based on the latest trends.
Benjamin Franklin observed that ‘it is easy to see, but it is more difficult to see in the distance.’ Clearly, short-sightedness is not conducive to good foreign policy. Before Estonia can offer impartial advice to others, we must develop stable and strong values, with a well-balanced policy that is not prone to change whatever way the wind blows.
kus see markoke siin on?
mina küll ei näe?
http://www.thewiplist.com/top-100/?lista=loc__Estonia
Jõudu kaunile Anna Mariale!
Anna-Maria, tasemel vastus. Nagu alati.
see matsist mihkelson on paras pask, võiks ikka mõelda üks on asjalik kaunis politoloog, teine oma soomlannast naise madrats. naine ju maksabki marko arved kinni.
Ei teand, Galojani vastus oli küll nagu turumuti tase. "Töökohtadest ei hakka rääkimagi". Intelligentsi poolest - null. Mingist sihtasutusest varastatud raha eest Gucci ostmine ei näita erideeritust.
Galojani käekirja tunneb alati ära, isegi siin, kus slaavi mõjutusi lausete vähem esineb.
KAUNIS ILUS GALOJAN.
eriti vapper tegu, ennnast siin pasablogis avaldada.Kuidas siis ka kohtuasi edeb, armanibeibel?
seda, et : öelge Galojanile edasi, hakaku ka blogi pidama ja seda aktiivselt promoma.
Eesti on paraku see riik, kus iga l**s peab ennast ise kiitma. see lause on mõeldud iseloomustama Eesti poliitkultuuri, mitte Galojani. pigem võib MIhkelson olla l**s, selline poliitl**s.
Galojan tundub olevat kena naisterahvas. aga jah, hakaku aktiivselt blogima ja seda levitama. teisiti neist kolkakülade lollakatest lahti ei saa.
ahjaa, lisan veel: Mihkelson on kade. keegi ei taha ta kõhukest või voldikesi ja tsellukat vaadata. vaata mehe figuuri ja saad aru, et ilma riieteta on päris karm. kole noh. üsna sarnane Laariga, ma arvan.
Ansipist te küll lugu ei pea, kuid tema tundub olevat keha poolest korras. aga terve vaim saab asuda ainult terves kehas. nagu te ise enda pealt näinud olete.
hale kesikute kommimine, ega galojan mingi harimatu matsist peeru-sepp pole.
Tubli tüdruk,hästi vastas ülbikust riigikogulasele.
galojani poolt väga professionaalne vastuartikkel, ilma igasugu emotsioonideta selgitas eesti välispoliitika põhimõtteid.
Kehkenpüks mihkelsonile oleks tulnud juba ammu koht kätte näidata. Tubli töö!
Anna-Maria on oma hariduse üle väga uhke. Toonitab seda igal pool. Mul on palju kõrgesti haritud sõpru, osad neist ka välismaal end tõsiselt täiendanud, kuid neist keegi ei ürita pidevalt toonitada, et neil on KAKS kõrgharidust. Sest nad ise teavad seda ja neil pole vaja teistele seda pidevalt tõestada. Endale veel vähem. Galojan aga prääksub kõikjal, et temal on ikka HARIDUS. Kahtlane. Need, kes on oma hariduse ausal teel saanud, neil pole tarvis seda igal sammul toonitada. Galojan aga... Kahtlen. Kas magas õppejõududega?
Galojan on väga tasemel naine. Vastus ja selgitus on väga hea. Prindin endale selle inglise keelse atikkli ka välja ja saadan välismaa söpradele, keda Eestis poliitika huvitab. Väga tark ja kena naisterahvas. Kahju ainult, et selliseid inimesi nii vähe on.
Postita kommentaar