Minu eksperiment lehmapiimaga- täielik katastroof!

Ma olin siin varem kirjutanud, et mulle ei sobi nn poepiim, aga kuivõrd lapsena vanaema juures sain juua avabalt päris ehtsat lehmapiima (ja poepiim ajas juba siis oksele), siis tahtsin ka lehmapiima ära proovida. Etteruttavalt pean ütlema, et see oli täielik katastroof.

Kõigepealt siis hankisin 3-liitrise purgi lehmapiima. See lõhnas erutavalt, tal oli päris piima lõhn. Paks koorekiht kogunes peale, ühesõnaga, ehtne staff. Koju jõudes kallasin klaasi täis ja rüüpasin. Ja ausalt öeldes ei tekkinud mingit erilist jess-tunnet. Maitses nagu, ütleks, kaerapiim, või riisipiim, mida olen vahepeal proovinud. Ei midagi erilist. Et organism oleks janunenud selle järgi või nii. Aga see oli alles algus. Jõin ära vast klaasi piima, rohkem esialgu ei julgenud, ja tundsin, kuidas kõhus hakkasid peale teatud protsessid. Kõigepealt tekkisid gaasid kõhtu. Ning enesetunne muutus selliseks loiuks. Uniseks. Mõtlesin, et polegi väga hullu. Kui sellega asi piirdub. Ja mõtlesin juba, et proovin järgmisel päeval veel. Aga seda järgmist päeva ei tulnud...

Nimelt, Irja viskas kogu selle piima lihtsalt minema. Aga see, mis sellele eelnes, oli muidugi jube. Mul tekkis päris äge reaktsioon järgmisel päeval. Mis siis tähendas, et muutusin tusaseks, kiuslikuks. Hakkasin jonnima. Ja ma ei saanud sinna midagi parata! Täiesti kummaline, eksole. Enesetunne oli ikka väga sitt. Norisin Irja kallal. Selg tõmbus pingesse, tekkis sügelus. Kõhus olid gaasid, muudkui puuksutasin. Ma kahetsesin, et olin üldse piima suu sisse võtnud. See oli siis teise päeva õhtu.

Kolmanda päeva hommikul oli enesetunne taas enam-vähem normaalne. Ja kolmanda päeva õhtuks oli olukord taas kontrolli all. Ja kui tegin nalja, et võtan veel klaasikese, kallas Irja kogu allesjäänud piima õue õunapuu alla.

See kolmas päev oli ka suhteliselt loid olek. Nagu oleksin haigeks jäänud, või nii. Seda võib võrrelda pohmelliga. Mul, tõsi, viinast näiteks pohmelli ei teki. Küll aga on hirmus pohmell lehmapiimast. Täiesti jube.

Neljandal päeval sõin kõvasti küüslauku, et hullemaid tüsistusi ära hoida. Ja see aitas.

Mis veel lehmapiima joomisega kaasneb, on, et kõht paistetab üles, ja tekivad põletikud igale poole, nina jääb kinni, kurk jääb valusaks, seljasooned jäävad valusaks. Jõud kaob ära. Ilmselt tõuseb ka väike palavik. Varem olin seda seostanud mingite viirustega.

Tegime Irjaga hiljuti just tähelepaneku, et meile lähevad selga riided, mis pole 4-5 aastat selga läinud. Nüüd, kui pole juba 8 kuud piimatooteid tarbinud, on keha paistetus vaikselt ära kadunud. Just nii ma seda kehakaalu tõusu ka nimetan: keha paistetab üles. Ja selle põhjuseks võib olla päris tavaline lehmapiim. Näiteks Irja ütles, et pärast teraviljatoodete ärajätmist ta oma kehakaalus mingeid muutusi ei täheldanud. Pärast piima ärajätmist on kaal hakanud alla tulema ja ta näeb välja nagu noor tütarlaps. Nagu 18-aastane. Ja ta on hakanud kapist välja otsima riideid, mida ta kandis ... 18-aastaselt. Ma ei valeta.

Ja, omavahel öeldes, need teksad, mis me talle vahepeal ostsime, on lootusetult suureks jäänud. Sinna mahub peaaegu 2 Irjat sisse.

Ja nüüd ma saan ka aru, et mu riided ei tõmmanudki pesus kokku, mis ma vahepeal kahtlustasin... Sest pole võimalik, et nad on kapis vahepeal taas laiemaks veninud.