Nõmme valitsus: päris huvitav veebisait ja huvitavad dokumendid

Väljavõte nommevalitsus.org veebist.

Nõmme valitsuse (kes peab end, muide, õigusjärgseks, autentseks Eesti valitsuseks!!!) kodukal on päris huvitavad dokumendid 1939. aasta kohta. Juhin tähelepanu sellele, kuidas, või kui kavalalt tegutses toonane Berliin.

1939. aastal deklareerisid paljud Euroopa väikeriigid, kaasa arvatud Eesti, ja ka teised Balti riigid oma erapooletust, neutraliteeti, st ei liitunud sõjaliste liitude või kollektiivse julgeoleku süsteemidega (nagu Rooma-Berllin või Pariis-London, või isegi Balti riigid omavahel). Erapooletust peeti tollal kindlaks julgeoleku garantiiks suurte riikide võimalike omavaheliste arveteõiendamiste korral. Londonit, või Inglismaad peeti tollal Balti riikide liitlaseks. Ja huvitav on jälgida, kuidas siis Berliin hakkas vaikselt õhutama tüli Londoni ja Balti riikide vahel. Näiteks hakati Londoni-Moskva läbirääkimiste taustal levitama jutte, 1939. aasta kevadel, nagu annaks inglased venelastele Balti riikides vabad käed, kui saavad vastutasuks venelaste toetuse sakslaste vastu. Huvitav, eks?! Ehk siis, sakslased pookisid teisele külge seda, mida nad ise parasjagu taotlesid. Ja poole aasta pärast oli Saksamaa teinud ise sedasama: andnud venelastele Balti riikides ja Soomes vabad käed, vastutasuks venelaste toetuse eest inglaste vastu.

Sakslased ajasid Eesti ja teiste Balti riikide diplomaadid ummikusse: loodi mulje, et esiteks, Balti riigid jäävad konfliktis igaüks üksi, neil pole liitlasi, ning et neile ihuvad hammast kõik: Saksamaa, Venemaa ja Inglismaa. Saksamaa ohtu suurendas näiteks tõsiasi, et Saksamaa oli annekteerinud Leedu linna Klaipeda.

Sakslased jõudsid lõpuks sinnamaani, et Venemaa oli väga huvitatud leppest just Saksamaaga, selleks vahetati isegi juudist välisminister Litvinov saksa-sõbralikuma Molotovi vastu. Kahtlemata saatuslikuks osutunud ohverdus venelaste jaoks.

Dokumentidest tuleb välja, et Eestil käis aktiivne infovahetus Inglismaa, Rootsi, Taani ja Lätiga. Eestil ja Soomel olid mittekallaletungi-lepped Venemaaga. Arutusel oli Eesti mittekallaletungi-lepe Saksamaaga, mis oli Saksa-poolne initsiatiiv, selleks, et rahustada rahvusvahelist üldsust. Ilmselt sakslased kasutasid neid läbirääkimisi lihtsalt selleks, et pinda kompida ja infot koguda.

Seejuures ütles Riigivolikogu liige Jaan Tõnisson üpris targasti: "Neutraliteedi alalhoidmiseks peame kontakti nendega, kes meid ei taha haarata, siis ei ole meil midagi karta. Briti ei tule meid siia kunagi haarama, tema kapital ei ole meile ka kunagi hädaohtlik. Meie peame olema sidemeis nendega, kellega Britil on head vahekorrad ja kes on tähtsad Britile...

Ei tohi neid argumente käest ära anda, millele meie oma riigi rajasime. Suur-Briti soovid on suurema tähtsusega, kui lepingud Saksaga. Meie olukord oleks palju kindlam, kui töötaksime koos Skandinaaviaga. Saksa ei tule meid kunagi kaitsma, kui tal siin huvisid ei ole. Siin Saksa äärmisi pingutusi ei tee. Kui Saksa tuleb, võetakse meilt palju rohkem, kui Vene. Saksa juurib meie rahva siit välja viimseni. Meid hävitatakse majanduslikult kui ka rahvuslikult. Kui lepingut ei saa jätta sõlmimata, kaupleme iga sõna juures, seni kui selgitame vahekorrad sõpradega. Ma ei tahaks, et kaalutakse ainult vormaalselt, vaid ka rahvuslikult. Kiirendatud tempot siin vaja ei ole. See küsimus on ajaloolise tähtsusega."

Tagantjärele võib öelda, et Tõnissonil oli õigus.

Kurblooline on see, et Eesti sõlmis ka Saksamaaga mittekallaletungi-leppe, mis ei takistanud selsamal Saksamaal Eesti selja taga Venemaaga kokku leppimast Eesti saatuse üle. Närune, kas pole?!

Huvitav on see, et veel 1939. aasta jaanipäeva paiku olid lätlased valmis kas Venele või Saksale relvaga vastu astuma. Ja huvitav on ka see, et kuigi 1939. aasta suvel oli selge, et Vene-Saksa lepe võib teoks saada, ja oleks kõige halvem lahendus nii Soome kui Balti riikide jaoks, ei võetud ette samme sellele vastu astumiseks. Saksamaa õlitas samas lepet Venemaaga läbi 200 miljoni marga suuruse laenu, mille eest tarniti Venemaale Saksa kaupa. Ehk siis, sakslane ostis venelase ära. Kirjavahetusest tuleb välja, et Hitler kartis Poolat nagu tuld, lepe Venega lahendas selle probleemi. Ja et tegelikkuses oli laiemalt juba 22.08.1939.a. teada, et Vene-Saksa lepe võib tähendada Eesti, Läti ja Soome kuulumist Vene mõjupiirkonda. Sakslased muidugi valetasid eestlastele otse näkku, eitasid kõike. Ja eestlased, nagu Lennart Meri isa Georg Meri uskusid kõike, mis neile räägiti.

Huvitav on USA asjuri Eestis Leonard'i telegramm USA riigisekretärile:

5.september 1939

...Eesti Välisministeerium, samuti nagu ka armee staabiülem, ei usu kuulujutte salajasest kokkuleppest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Eesti okupeerimise kohta Nõukogude Liidu poolt, samuti ei usu nad, et ükskõik millised praegused Vene vägede liikumised läänepiiril osutavad sellele.

Leonard

Eksole, täielikud juhmardid olid need meie esivanemad tol ajal!

Tähelepanuväärne on ka Nõukogude valitsuse noot Poola valitsusele! Millise elegantsiga tegid Saksa ja Vene kahjutuks Poola 3-miljoni mehelise hiigelarmee! Lausa super!

Huvitav on ka see, et Eesti-Vene läbirääkimistel Moskvas, kaubaleppe osas, mis viis lõpuks baaside lepinguni, asjatas Lennart Meri isa Georg Meri. Kas see "edukas" lepe oli põhjus, miks Georg Meri't hiljem säästeti? Nii nagu ostis sakslane ära venelase, ostis venelane ära eestlase. Väga kaval, kas polnud? Eesti-Vene läbirääkimiste ajaks saabus Moskvasse isegi Saksa välisminister Ribbentrop, et asja "õlitada" ja väikest venda "julgustada". Milline abi! Ja täpselt nagu päriselus, kus kaks suuremat poissi väiksemat peedistavad.

Siin üks välisministeeriumi stiilinäide:

Eesti Välisministeeriumi telegramm Eesti delegatsioonile Moskvas 28.09.1939 ärakiri

28.september 1939

Sõlmige leping, tehke kõik mis võimalik tingimuste pehmendamiseks. Volikiri saadetud.

------

Ja siin üks hea näide noortele ettevõtjatele, kuidas pidada läbirääkimisi, või kuidas peab üks grusiin läbirääkimisi. Ma kujutan elavalt ette, kuidas Ilves, Laar, Kross, Tarand jt rääkisid läbi Saakašviliga. See võis olla sama "meeleolukas". Laar käis veel pärast neid veine müütamas, maksuvabalt, mis talle Gruusiast kaasa pandi. Oi-jah, kõik kordub, ainult veidi teises variatsioonis.

Närune lugu on see, et selle leppega Eesti valitsus pettis kogu rahvast, sest avalikult ei räägitud 25 000-lisest Punaarmee kontingendist, juttu oli ainult Eesti sadamate kasutamisest. Ehk valitsus lasi rahva selja taga vaenlase sisse. Nii nagu mängisid Hitler ja Stalin maha Eesti selja taga Eesti iseseisvuse, niimoodi tegid seda eesti rahva selja taga ka Eesti valitsus ja Stalin. Eesti valitsus sõlmis oma rahva selja taga Staliniga salaprotokolli. Mis on minu meelest riigireetmise tipp. Ja kas pole toonane olukord mõneti sarnane praegusega: kus siis valitsus suhtleb rahvaga läbi deklaratiivsete vormide, näiteks käibemaksu tõusu, eelarvekärbete osas, mingist demokraatiast pole juttugi. Ehk valitsus sahkerdab taas rahva selja taga. Ja nii nagu nüüd kärbitakse eelarvet Riigikogust mööda minnes, nii ei kinnitatud ka baaside lepingut Venemaaga ehk Eesti okupeerimist isegi mitte Riigikogus. Väike klikk otsustas, ja nagu hiljem selgus, siis valesti. Nii nagu ka nüüd, kus valitsuse väike käputäis teadmamehi keerab elu Eestis üha rohkem tuksi, üks ebaõnnestumine järgneb teisele, ja selle üle veel irvitatakse. Ma kujutan ette, et ka 1939. aastal irvitas Pätsi-Laidoneri punt samamoodi rahva üle. Sest Vene-kaubandusega loodeti rikkaks saada, taskud raha täis ajada. Ega Päts poleks sellise diili peale läinud ju, kui ta ette teadnuks, et lõpetab oma elupäevad hullaris.

Ja jällegi on väga asjalikud Jaan Tõnissoni sõnad (mis ka tänases Eestis aktuaalsed):
"Kõigile on selge, millega on nüüd tegemist. Sel ajal, kui meie esindajad käisid Moskvas läbirääkimistel, lendasid meie riigi üle võõra riigi sõjalennukid, ilma et oleks olnud mingit reaktsiooni. Ametlikult teatati, et Eesti valitsus protesteeris neutraliteedi rikkumise vastu. See näitab, et siin on de facto tegemist millegi muuga kui iseseisva riigiga. Ei saa olla enam juttu, et oleme suveräänne riik. Meile kantakse ette, et lahendame Balti mere rahvusvahelisi küsimusi ja sealjuures näeme, kuidas meie suveräänsusega käitutakse. Veel on imelik, et meie Propaganda Talitus annab teateid, et rahvas on Presidendile tänulik lepingu eest ja saadab telegramme. Sellega olevat kindlustatud Eesti rahva rahulik arenemine. Kas neid telegramme oli, seda ei tea, kuid paistab, et sellega antakse märku, et nüüd tuleb telegramme saata. Tegelikult kujundatakse seisukorda, nagu oleksime võitjad. Meie ei ole aga praegu kuidagi aulikud, sest suveräniteet on puudutatud, ehkki peaksime seda olema, - peame suutma lepingut vastu võtta, ilma et meie aulikkus (Würde) oleks puudutatud."

Ja nüüd üks tsitaat toonaselt Riigivolikogu esimehelt Jüri Uluotsalt: "Pean tähendama, et Stalin on harukordselt tark inimene, samuti ka Molotov ja Mikojan. See kõik kergendas meie ülesannet."

Ning veel üks toonaselt peaministrilt Kaarel Eenpalult: "Pean vastama rvkl.Gustavsonile, et vana valitsus ei või enne lahkuda, kui uus on leitud. Pean ütlema ütlema aga, et niisugust demokraatiat meie ei saa enesele lubada, nagu paljud seda ette kujutavad. Parteilist korda luua ei või. Pean ütlema, et meie vahekorrad töölistega ja vähemusrahvustega ei ole kunagi nii head olnud, kui nad seda praegu on. Et valitsuse välispoliitika on saksasõbralik, - see ei ole õige. Valitsuse välispoliitika on ikka olnud täielikult reaalpoliitika, olles kõikidega heas vahekorras."

Mnjah, ega midagi pole lisada.

Ja kui levinud müüt on, et asi läks Eestis "hapuks" alles 1940. aastal, siis tegelikkuses valdas riiki paanika juba 1939. aasta sügisel, vahetult pärast lepete sõlmimist. Sakslased lahkusid, ja NB! samuti paljud riigitegelased. Sest juba siis oli teada, mis saama hakkab. Põgeneti nagu uppuvalt laevalt, ja orkester mängis muidugi lõpuni ka siis.

Päris huvitav on ka Eesti reaalse okupeerimise kirjeldus, 18-19. oktoobrist 1939, ja veel sellised mälestused.