Pildil väike Inno emaga.
Järgneb väikse Inno pöördumine Eesti valitsuse poole:
Palun,
kallis valitsus, säästa rahvast.
Inimestel on praegu väga raske. Paljudel pole olnud nii rasket aega kui praegu mitte kunagi elus. Väga paljud inimesed on jäänud tööta, või on nende sissetulek vähenenud. Neil on raske ots otsaga kokku tulla, raske on toime tulla. Raske on toime tulla laenudega. Paljud on jäänud ilma oma kodust. See kõik ei paista ehk välja, sest inimesed ei kurda, ja proovivad ise hakkama saada. Ning pöörduvad abi poole alles siis, kui midagi muud enam üle ei jää.
Valitsus pole rahva olukorraga arvestanud. Valitsus elab justkui mingis teises maailmas. Püüab täita mingeid ilusatel ja headel aegadel püstitatud eesmärke, saamata aru, et nende eesmärkide täitmiseks on vaja inimesi, eesti rahvast. Ent eesti rahvas ei ole võimeline neid headel aegadel võetud eesmärke praegu täitma. Lükatagu kasvõi puutikke küünte alla. Ikka ei ole. Mitte ükski rahvas kogu maailmas pole praegu võimeline täitma headel aegadel püstitatud eesmärke. Praegu on aeg, kus inimesed võitlevad elu ja surma eest, ellujäämise eest, mitte ei tegele üha uute ja uute tippude vallutamisega. Paljas ja näljas inimene polegi võimeline suurteks saavutusteks, seda õpetas juba nõukogude aeg. Vaevatud inimest on võimalik panna midagi saavutama vaid vägivallaga, sunniga, ent sedagi väga lühiajaliselt. Pärast seda kukub inimene jõuetult kokku.
Miks sa, valitsus, miks te, ministrid teete seda? Miks te piinate rahvast? Milles on eesti rahvas süüdi? Inimesed on elanud nii hästi või halvasti kui on osanud. Ja andnud endast parima. Miks neid selle eest karistada?
Inimestel on praegu niigi raske. Nad on stressis. Ja omadega läbi. Milleks neid veelgi survestada kõikvõimalike reeglite karmistamisega, üha uute ja uute maksudega? Miks? Mida tahetakse sellega saavutada? Kas eesmärk on eesti rahvas välja suretada? Või mis? Inimesed vajavad praegu abi. Nad vajavad valitsuse, riigijuhtide poolt hoolivat suhtumist, mõistmist, vastutulekut. Nad vajavad abi oma probleemide lahendamisel, kohustuste täitmisel. Miks ei võiks inimesi pigem abistada, nende elu kergemaks teha. Sest keegi ei taha tegelikult Eestile halba. Aga inimesed ei suuda nii ruttu ja nii palju, kui neilt oodatakse. Nad vajavad veidi aega kohanemiseks. Nad peavad toibuma. Siis on nad valmis ka ennast ületama, kui see vajalik peaks olema.
11 kommentaari:
Kui sa mitte sittagi ei jaga, siis mida sa mölised? Kommunismiga kaugele ei jõua.
Mis kuradi raske aeg!!?? Lõpetage juba see jahumine ära. Raske oli 90-te algul kui teie kallis sõber Savikas oli kehtestanud talongisüsteemi. Praegu ei ole hakkajal inimesel raske; laisal, joodikul, ahnel ja vingujal on aga alati raske.
Et siis Savikas kehtestas üle terve N Liidu talongisüsteemi? Kust selline info?
Ja et siis terve riik on täis laisku, joodikuid, ahneid ja vingujaid?! Jutt kisk nigu jamaks kätte, või mis?
Kisk jah jamaks kätte, aga justnimelt sinu jutt, Inno. Olles sinust jupp jagu vanem, mäletan nii vene aja "hiilgust" kui selle lõppu, uue eesti aja algusest rääkimata. Ja võin kindlalt väita - oli raskem kui praegu, oli-oli! Olid kütmata majad ja tühjad poeletid (imikule piim talongiga), bensiini 10 l kuus jne jne - kusjuures vaesed olime kõik nagunii. Nüüd halavad kõige rohkem need, kes vahepeal püherdasid rahas, peksid jalaga uksi lahti ja räuskasid: kui 25 tonni puhtalt kätte ei saa, lähen minema! Nüüd on kole jah, kui enam igal "ehitusmehel" tööandjate saba järel ei jookse, rahapakid väljasirutatud käes. Masu hea külg ON see, et õhk saab puhtaks ja üleliigne aur välja lastud, inimeste ülbus väheneb ja ehk suudab tulevikus keegi tööd ka teha, mitte selle tegemist mängida.
www.otherpower.com
www.power4home.com
www.copower.ee
www.thezeitgeistmovement.com
ELEKTER PEAB OLEMA TASUTA IGALE EESTI KODANIKULE...
Elagu konkurents!
Vaesed olime me kõik, see on tõsi. Aga inimestel polnud ka mingeid kohustusi, võlgu ega laene-liisinguid kukil. Suurem osa asjadest oli tasuta või poolmuidu käes. Ja kõik hakkas ka kiiresti paremuse poole liikuma. Praegu on ikka täiesti uus olukord, väga paljude jaoks. Sellest pole Eestis olnud palju juttu, aga välisajakirjanduses ilmub ridamisi lugusid sellest, kuidas inimesed peavad 10-15 aastat rügama, ja laenu maksma ainult selleks, et katta kunagise buumiaegse ja hetke kinnisvara väärtuse vahet. Ilma võimaluseta oma kodu maha müüa, rääkimata selle suurema vastu vahetamisest. See on psühholoogiliselt, ütleme, päris huvitav moment. Ja seda kõike olukorras, kus sissetulek kas väheneb, või jääb samaks pikkadeks aastateks, võibolla isegi aastakümneteks.
Eks siin on muidugi ka raske vaielda, sest valitsuse propagandamasin uugab täie hooga, nii ööl kui päeval ja inimesed on ajupestud. Nii nagu ka nõuka ajal, või preagu Põhja-Koreas või Kuubal, kus valitsus ütleb, ja inimesed usuvadki, et kõik on kõige paremas korras. Ent välismaalt vaadatuna on Eesti ja teised Balti riigid ikka kogu maailma mastaabis must lammas. Otsitakse põhjuseid, miks nii läks, ja väljapääsu olukorrast. Eestis selle-teemaline diskussioon täiesti puudub. Ja ollakse õnnelikud, kui majandus ei kukkunud 20, vaid 16%.
Eesti on jõudnud teatud mõttes patiseisu. Majanduse välja toomine surnud punktist ei ole võimalik, kuna valitsuserakonnad ei ole suutelised taganema antud lubadustest. Ja valitsus pole ka nõus teisi, rahva seas populaarsemaid tegijaid võimu juurde laskma, kuna see tähendaks paljudele kõrgetele ametnikele töökoha kaotust ja suurt tagasiminekut elustandardis. Seetõttu on oodata, et olukord muutub ikka väga kehvaks, enne kui hakkab uuesti paremuse poole liikuma. Tuletan veel meelde, et praegu elatakse veel reservidest, säästudest, ehk vanast rasvast, ja seda ei jätku enam kauaks. Majanduse kukkumise põhi võib olla käes praegu, ent inimeste elatustaseme põhi saabub mõne aja pärast.
Ja sellega olen nõus, et inimeste ülbus väheneb. Eriti kehtib see ametnike kohta. Nii häid aastaid ametnike jaoks kui olid 2005-2007 ei tule enam ilmselt kunagi tagasi.
http://noorteautoritekoondis.blogspot.com/2009/07/eesti-ekspressi-ajakirjanik-kohtub.html
vaadake kui nunnu veiks ikka on!
raske uskuda, et sa Inno oled/olid ajakirjanik. Sinu kirjutis on täis kirjavigu. Ja tekst on ka kuidagi... ma ei tea nagu esimese klassi lapse oma.
to kolmapäev, 12. August 2009. a 16:29
mida vittu sa vingud,ei näe vä et see on VÄIKESE INNO kirjutatud.
Postita kommentaar