Eesti arstid peaks tegema rohkem rahvusvahelist koostööd

Väljavõte Postimehe veebist.

On hea, et on hakanud ilmuma kriitilised artiklid Eesti arstiabi kvaliteedi kohta. Sest arstiabi kvaliteet jätab soovida.

Ma tean, et arstidele ei meeldi, kui nende tööd kritiseeritakse. Ja eriti veel, kui seda teevad need, kes pole arstiteadust õppinud. Aga samas, kes siis seda ikka teeb?! Arstid ju oma tegevust ise ei kritiseeri. Sama käib ka teiste elualade kohta. Sama loogika järgi ei tohi arstid ise kritiseerida, näiteks, poliitikuid, juriste, ajakirjanikke.

Nõuka ajal oli väga levinud ütlus, nõukogude arstiabi kvaliteedi kohta, et ta tuleb tasuta kätte, aga läheb lõpuks väga kalliks maksma. Ironiseeriti juhtumite üle, kus haiglasse sattus terve inimene, ja viidi sealt jalad ees välja. Ja tegelikkuses, ma ütlen oma kogemusest, ega palju muutunud ei ole. Arstiabi on Eestiski tasuta, aga selle kvaliteet jätab soovida.

Ma oskan kirjeldada juhtumit oma väga lähedase inimesega, kellel Tartu arstid (kes olid väidetavalt Eesti parimad) tahtsid pool haiget magu välja lõigata, ja opiaegki oli juba kokku lepitud, kui see inimene võttis ühendust, nö igaks juhuks vastava ala spetsialistidega Tallinnas, ning haigus oli pärast paarinädalast tabletikuuri kadunud. Miks see nii juhtus? Aga tuli välja, et Tartu arstidel lihtsalt puudus vastav kogemus. Nad esiteks, puutuvad kokku väga väikse arvu patsientidega, ja teiseks pole nad kursis vastava ala viimase aja saavutustega. Ehk nad elavad pehmelt öeldes kotis. Muideks, needsamad Tartu arstid, keda millegipärast taevani kiidetakse. Võivad olla tegelikult väga rumalad. Ja teha kasu asemel palju kurja.

Teiselt poolt on Eesti arstide kutse-eetika väga nõrk. Ma oskan jälle kirjeldada juhtumit ühe oma lähedase inimesega, keda ravis, seekord üks Valga arst. Kes sai, muide, presidendilt isegi ordeni rinda. Ent kes eemaldas pealtnäha tühise sapipõie eemaldamise opi käigus ka ühe elutähtsa sapi ja maksa vahelise soone. Nii et patsient hakkas tervenemise asemel pärast oppi nö otsi andma. Ta oli eakas inimene, nii et tema surm oleks ilmselt kirjutatud vananemise kraesse. Kui ähmi läinud sugulased poleks võtnud ühendust, seekord Tartu arstidega, kes siis praagi avastasid ja oma kolleegi vea parandasid. Ja ütlesid, selja taga, et see Valga arst ei tohiks arstina üldse töötada. Ja mitte sellepärast, et tegi vea, vaid sellepärast, et oma viga ei tunnistanud, ja jättis patsiendi surema.

Kui paljud arstid on jätnud oma vea tunnistamata ja teinud sellega patsientidele palju kurja?! Ja sellele vaatamata jätkub see tava ikka ja jälle. Ka selle, Postimehes kirjeldatud juhtumi puhul tuleb välja, et arstid ei taha oma viga tunnistada. Mis on kurjast, sest eestlasi on niigi vähe ja sellise käitumisega suudavad arstid teha rahvale palju kurja.

Ma ei ootagi, et arstid hakkaks oma vigu tunnistama. Kui neid vigu on tehtud palju, siis on seda raske teha. Sest see arst neataks maapõhja, Eesti on ju väike! Mõned patsiendid tulevad ehk veel kallale, või näitavad tänaval näpuga. Aga mida võiks arstid küll ette võtta, ja seda kohustuslikus korras, et praktiseerida mõnda aega välismaal. Teha rohkem rahvusvahelist koostööd. Näiteks paljud hambaarstid teevad seda, ja ärilistel eesmärkidel, sest hambaarst riskeerib halba ravi pakkudes otseselt oma rahaga. Teised arstid kehva tööd tehes otseselt oma rahaga ei riski, ja tegelikult ei riski nad praeguses olukorras millegagi. Ja kui arstid ise ei suuda seda, rahvusvahelist koostööd tagada, siis peaks neid selleks sundima. Juba seetõttu, et Eesti on väike ja paljusid hädasid põeb kogu riigi peale vaid 1-2 patsienti. Kelle peal siis Eesti arstid jalgratast leiutavad. Milline tegevus läheb lõpuks väga kalliks kogu ühiskonnale.