Kui keegi varastab su tekste

Kui te mäletate, siis meie blogi häkiti aprilli lõpul, mõnda aega oli kohvik üldse maas. Ja meil oli siis väga palju abi ühest heledapäisest noormehest nimega Virgo Kruve, või vähemasti me arvasime, et tast on abi. Inno oli igatahes pisarateni liigutatud, kui Virgo talle hommikul helistas ja teatas, et on kõik me blogi tekstid kopinud ning nad on nüüd ilusti temale kuuluval kodukal nimega Minu Eesti üleval. Me olime väga õnnelikud, et meil on nii tore ja abivalmis sõber.

Virgo pakkus ka, et võib meile oma vana arvuti laenata ja kutsus meid enda poole, et saaksime selle sealt kaasa võtta. Virgo elas siis ühes räämas telliskivimajas trellitatud akende taga ja oli just kolimas, suured pakid olid esiku seina äärde laotud. Ühel hetkel hakkas ta Innole seletama, et blogspotis ei ole mõtet jätkata, sest Google võib iga hetk su tekstid sealt maha võtta, ning palju parem oleks, kui Inno jääkski Minu Eesti koduleheküljele, mis kuulub Virgo Kruvele.

Meile see mõte eriti ei meeldinud, sest me oleme blogspotiga väga rahul ja meile ei meeldi kellestki sõltuvuses olla. Kui me oleks Minu Eestisse jäänud, oleksime olnud Virgo Kruve kontrolli all ja seda me ei tahtnud. Inno ütles Virgole ära, mispeale Virgo paistis olevat väga pettunud, isegi solvunud. Ta üritas sest veel mõned korrad juttu teha, et me ikka ümber mõtleksime, aga kuna punnisime jäärapäiselt vastu, siis jäi jutt katki ja kliima Virgo väikses, arvutikastidega täidetud toas muutus korraga palju jahedamaks.

Virgo oli just käinud Andmekaitseinspektsioonis aru andmas, sellepärast, et ta meile meie blogi häkkimise ajal abi osutas, ning rääkis, et teda oli üle kuulanud andmekaitseametnik Indrek Jürgenson. Väga ebameeldiv tüüp, ütles Virgo. Virgo tegeleb nimelt piraatlusega, ta peab mingit saiti, kust sai kas muusikat või filme tõmmata, ja Indrek Jürgenson, kes oli sel ajal politseis tööl, oli teda jälitama hakanud. Aga niipea kui ta mulle järele jõudis, viisin ma oma saidi teise riiki, kiitles Virgo. Nagu autoriõiguste varastamine oleks kõige loomulikum asi maailmas.

Mulle ei olnud tüüp sümpaatne ja ma tahtsin tema juurest kiiresti ära minna. Samas nagu ei sobinud, sest ta oli meid ju aidanud ka, kõvasti vaeva näinud meie tekstide kopimisega jne. Lõpuks õnnestus meil siiski lahkuda. Virgo pakutud arvutit me siiski kaasa ei võtnud, sest olime endale juba uued läptopid osta jõudnud. Pärast seda ei näinud me Virgot tükk aega.

Vahepeal jõudsime Andmekaitseinspektsiooniga ära leppida. Kadri osutus toredaks ja intelligentseks tüdrukuks, kes on reisinud läbi kogu Iraani, ja Indrek äärmiselt ausaks ja kohusetundlikuks noormeheks, kelle ainus puudus on see, et ta kipub olema ülipüüdlik, aga eks seda ole ka tema ametis vaja. Ja ükskord siis saatis Kadri mulle meili ja küsis, et kas seda peegelblogi, kus me tekstid üksvahe üleval olid, ei või mitte pidada Virgo Kruve, ülekuulamisel oli ta igatahes sellise mulje jätnud. Mina siis vastasin, et ei tea. Inno oli veendunud, et see ei saa olla Kruve, sest Kruve oli nii tore ja aitas teda. Inno nimelt usub inimestest alati parimat, ta on meil selline.

No vot, aga mina hakkasin mõtlema. Et me süüdistasime oma blogi häkkimises küll Jüri Pihli ja Kaitsepolitseid, küll Langi ja Ansipit ja keda kõike veel, aga mis, kui see oli Virgo Kruve, kel oli algusest peale mõte me blogi oma kodukale üle tuua ning meid nõnda oma kontrolli alla saada. Mõned inimesed on kontrollifriigid, kes saavad rahulduse ainult siis, kui neil on võimalik teisi inimesi kontrollida, ja Virgo, kes ei ole välimuselt just selline mees, kellele naised tormi võiksid joosta, paistab olevat just selline tüüp. Kontrollifriik.

Sest nüüd on peegelblogi taas üleval ning Virgo on sinna pannud omaenda valimisreklaami ning lubanud ka meie tekstide kommenteerimise. Kui kirjutasin talle, et see, mis ta teeb, on identiteedivargus ja meie tekstide varastamine, siis Virgo ainult irvitas. Nagu ta irvitas oma väikses toas, mis oli kui arvutigeeniuse labor, Indrek Jürgensoni üle. Et jah, varastan, aga mis siis. Catch me if you can! Olgem ausad, ka Minu Eesti kaubamärgi varastamine oli vargus, mis sest, et Virgo jõudis selle enne registreerida kui selle väljamõtlejad. Paistab, et Virgo jaoks on vargus omalaadne sport, hasart, et see erutab teda. Väikses umbses toas, kus ainult arvutid, ei ole just palju asju, mille üle rõõmu tunda. Ja varastamisest on raske loobuda, kui see on muutunud elukutseks.

P.S. Virgo Kruve saatis meili ja väitis, et tema ei ole Kääbusnina, kes peab blogi Inno ja Irja vabaks. Samas ei vaielnud "Kääbusnina", kellele eile meilid saatsime, et ta meie tekstide varastamise lõpetaks, sugugi vastu, kui pöördusime tema kui Virgo Kruve poole. Ta ei öelnud küll, et on Virgo Kruve, kuid kiitles, et me ei suuda seda kuidagi tõestada. Umbes samasugusel toonil nagu Virgo Kruve kiitles, et Indrek Jürgenson ei saa teda kunagi kätte, kuna ta viib iga kord, kui too talle järele jõuab, oma saidi teise riiki. Ja Kääbusnina saidil on Virgo Kruve valimisreklaam, et valige Virgo Kruve. Kes muu teda valima kutsuks kui Virgo Kruve ise.

Ok, see on spekulatsioon, aga minu "nina" ütleb, et see on Virgo Kruve.

P.P.S. See Kääbusnina peab küll eriti virk olema, kuna automaatselt ei ole võimalik me blogist tekste võtta, ainult väikse katke neist, ja seetõttu peab ta kõike tegema käsitsi. Mistõttu ei kajastu ta tekstides meie hilisemad parandused ning kuna ta öösel magab, siis mõned tekstid ilmuvad tema bloogi hilinemisega. Nii naljakas, et ta viitsib meiega nii obsessed olla. Aga noh, inimesed saavad rahulduse erinevatest asjadest. Mina võrdleksin piraatblogi lugemist igasuguse muu piraatlusega, netist filmide ja muusika "tõmbamisega". Sa võid küll saada väikse kaifi, et vohh, ahaa, ära tegin, aga pärast jääb ikka õline tunne. Mida ei pese ka kõige kangema seebiga maha. Vat nii. Rohkem me sel teemal ei seleta :).