Minu kogemusest Savisaare vastaste ja pooldajate leerist

Ma olen olnud nüüd mõnda aega nii Savisaare vastaste kui pooldajate leeris, ning võin teha mõned tähelepanekud.

Esiteks on minu jaoks üha suurem mõistatus Indrek Tarand. Oli mõistatus juba siis, kui ta kandis uhkusega särki, millel oli tekst "Kommarid ahju!". Kuigi ta vanaisa Paul Viiding oli olnud veendunud kommar, võidelnud ENSV eest. Et siis kas Indrek Tarand kutsub üles ka oma vanaisa ahju ajama, või ajaks ka oma vanaisa ahju, kui see peaks tema poliitiliste ambitsioonide täitmiseks vajalik olema?! Kui seda Irja käest eile küsisin, siis ütles ta, et nii see ilmselt on, et Indrek Tarandi jaoks pole poliitilise karjääri tegemiseks ükski vahend halb. Ta võib ka oma lähedased auku ajada.

Samamoodi olin üllatunud, kui Indrek Tarand nimetas meie raamatut avalikult "pasaks". Samas olen ma Tarandiga koos EÜSi õllelauas õlut, või nö sõprust joonud, ja olen teda igal võimalusel toetanud. Ja praegu selline näkku sülitamine. Ma arvan tegelikult, et Indrek Tarandi vanaisal, kui ta praegu elaks, oleks umbes sama sitt tunne nagu minul. Nagu oleks näkku situtud. Tänutäheks abi ja toetuse eest.

Ja ma olin üllatunud ka siis, kui Ingrid Tähismaa, minu eksabikaasa hakkas mulle kaikaid kodaratesse loopima pärast seda, kui ma otsustasin abielu temaga lahutada, sest esiteks oli ta olnud truudusetu, ja teiseks minu suhtes vägivaldne. Selline elu polnud, kui kasutada minu ema terminit, meelakkumine. Samas olin ma Ingridit igakülgselt aidanud ja abistanud, igal võimalusel toetanud, seda isegi pärast meie lahkuminekut, kui käisime Irjaga mu endises kodus küttepuid riita ladumas. Mis aga ei takistanud Ingridil mind ja Irjat sõimamast, ning minu ja Irja vastu ristisõda alustamast, mis viis varakult hauda Irja isa ja ajas Irja tülli tema vendadega. Sest, nagu Irja on juba kirjutanud, "tellis" Ingrid, raha eest Irja vennalt Vellolt "teenuse", et mind Irjaga lahku ajada. Ja Irja vend Vello läks sellele liimile. Inimesed on ettearvamatud.

Samas mina ei kujutaks ette, et ma niimoodi võiksin kunagi talitada. Esiteks nii nagu Tarand. Ma ei oleks võimeline Tarandi raamatut pasaks nimetama, ilma seda läbi lugemata isegi siis, kui Tarand mind ennast pasaks sõimab. Mu uhkus ei lubaks seda. Ja veelgi enam, ma ei oleks võimeline ahju ajama oma vanaisa, või ideoloogiat, mis oli vanaisale kallis. Vaid, vastupidi, ma püüaks uurida, miks vanaisa talitas nagu talitas. Näiteks minu vanaisa oli samuti riigivõimu peale kuri, selle pärast, et venelased ilma ühegi püssipauguta sisse lasti. Ta käis isegi meestega piiri peal venelasel vastas, nö igaks juhuks, et kui peaks tulema käsk, siis vaenlane välja ajada. Aga käsku ei tulnud, ja see vastuminek tähendas hiljem süüdistust banditismis ja 25+5 aastat vangistust kusagil Irkutski all.

Minu vanaisa suri Siberis enne Stalini surma, ja mu isa ei teadnud isegi täpselt seda, kus on tema haud. Sest seda ei teatatud mu vanaemale. Ma käisin ise korra Irkutski kandis ka asja uurimas, ent mind ei saatnud suurem edu. Vanade haudade tuvastamine nõuaks mitmekuulist pingutust, millist võimalust mul pole olnud võimalik lubada. Minu vanaema jäi Eestisse üksi nelja väikse lapsega. Ta käis tööl kolhoosi laudas lüpsjana, ja tõi sealt püksisääres kaasa piima ja jahu, et lastele kodus süüa teha. Tal polnud võimalik üksi oma lapsi koolitada, aga lastest said sellele vaatamata töökad inimesed.

Indrek Tarandi vanaisa tegi Eestis 1940. aastal "revolutsiooni", et tuua Eestisse kommunistlik maailmakord ja ühendada omavahel kõik kommunistlikud riigid. Sõja ajal oli ta ilmselt kuskil Venemaa avarustel redus, nagu enamik kommuniste, ning pärast sõda tuli tagasi ja oli ENSVs juhtivatel kohtadel kultuuri-liinis. Indrek Tarandi vanaisa võimaldas oma lastel saada korralik haridus, siis nõuka-aja parimas vaimus, ning elamine Tallinna Harju tänavale nn kirjanike majja. Ja Indrek Tarandi vanaisa on maetud, ma arvan Metsakalmistule, kuhu maeti kõik nõuka aja tähtsamad tegelased.

Ma ei tea, kas Indrek Tarandi vanaisa oleks minu vanaisa, või tema tegusid pasaks nimetanud. Aga ma usun, et Tarandi vanaisa oli veendunud kommunist, samamoodi nagu minu vanaisa oli veendunud Eesti mees. Aga tänane fakt on see, et Indrek Tarand nimetab üht raamatut pasaks. Kuna see, nagu võib arvata, näitab Tarandit paremas valguses, toob talle poliitilist kasu. Selline inimene on valmis kasu nimel ka oma riigi ja rahva maha müüma, nii nagu tegid seda Konstantsin Päts ja Johan Laidoner. Pole ilmselt suurem ime, et Tarand oli pikka aega Laidoneri muuseumi direktor.

Mina kui endine EÜSi liige, kes järgis ka oma elus EÜSi põhimõtteid, eelkõige jäädes ausaks nii enda kui teiste ees, ja kes selle eest EÜSist välja visati, võin öelda, et Tarandist on saanud suur EÜSi häbiplekk. Tarand on isegi üks EÜSi nn taasasutajatest, ent tema teod on sootuks vastupidised EÜSi lipukirjale "Fortiter in re, suaviter in modo" (Põhimõtteis kindel, tegudes leebe). Ja kuigi EÜS oli mulle kunagi armas, ja seal olid mu väga head sõbrad, siis seni kaua kuni seal figureerib seesama Tarand, soovitan ma noortel sellest organisatsioonist eemale hoida. Sest sa kunagi ei tea, millal Tarand sind või sinu raamatut avalikult pasaks nimetab.

See oli siis nö sissejuhatuseks. Nüüd aga veidi usu teemadel. Räägitakse, et eestlased on uskumatu rahvas. End peab tõsiusklikeks väga vähe. Ent see on vale. Eestlased on väga usklikud, või ütleme religioossed. Ainult et jumaluseks pole mingi kujuteldav tegelane, vaid päris lihast ja luust olend. Nagu ma olen tähele pannud, siis Eesti jaotub vastavalt siis Savisaare-usku ja selle usu vastasteks. Miks ma nii ütlen? Aga Savisaare toetamine, ja veel enam tema vaenamine on usk. Savisaare vaenajad, ma olen ise olnud nende hulgas, võivad istuda õhtu läbi koos ja Savisaart kiruda.  Päris tõsiselt. Ma olen ise olnud sadu kordi sellistel koosviibimistel. Kus siis keegi ei tohi öelda, et talle meeldib Savisaar. Ja kogu õhtu möödunud Savisaart kirudes. Kuigi, nagu tähele panin, siis vanemad inimesed võisid küll, näiteks oma laste ja lastelaste juuresolekul Savisaart kiruda, aga valimistel andsid oma hääle ikka Savisaarele. Salaja ikka uskusid Savisaart. Ja nüüd, kus ma olen öelnud, et olen muutnud usku, olen pööranud Savisaare-usku, olen saanud oma endistelt usu-liitlastelt mitmeid ähvardusi ja sõimu. Mul pole ühtäkki nendega enam millestki rääkida, justkui elu koosneks ainult Savisaarest ja temaga seotud usust. See on kummaline. Öelge siis veel, et Eestis kehtib usuvabadus! Niipea, kui ma pöörasin Savisaare usku, visati mind välja EÜSist ja korraldati kodus läbiotsimine. Umbes nii nagu islamimaades tehakse nendega, kes oma usust taganevad. Ime veel, et vangi pole pandud.

Samas on avanenud hoopis teine, Savisaare-uskujate maailm. Kes on sama veendunud, või isegi veendunumad Savisaare toetajad kui seda olid minu kogemuse kohaselt Savisaare vaenajad. Ja huvitav on ka see, et nii Savisaare toetajate kui vastaste hulgas on nii noori kui vanu inimesi. See usk jaotab ühiskonna kaheks, ja samas hoiab ka ühiskonda koos. Kusjuures, nagu mulle tundub, on paljud pöördunud viimasel ajal pigem Savisaare-usku. Näiteks venelased. Ja ka paljud eestlased, just noored.