Nüüd oleme paar päeva kommentaaridevabad olnud ja ütlen ausalt, et mul on jube hea tunne, on kohe palju vabam hingata. Nagu nina oleks pikka aega kinni olnud ja on nüüd uuesti lahti läinud :).
Eks sel kommentaaridevabadusel (teises mõttes :)) ole nii häid ja halbu külgi. Oleme saanud mitmeid vihaseid kirju, et miks kommentaarid kinni keerasime. Et skisod ja ullikesed, kes me blogi põhiklientuur, lähevad ju hulluks. Ma kohe ehmatasin selle kirja peale. See oli nagu reality check. Ma ei taha kohe kindlasti sellist blogi pidada, mille põhiklientuuriks on skisod ja ullikesed. Kui päris aus olla, siis ma vahepeal tundsin, et muutun ise nende kommentaatorite sarnaseks, kes siin veel mõni aeg tagasi s... pildusid. Ja eks ma natuke muutusin ka. Aga ma ei taha selline olla, kohe üldse mitte ja seepärast on mul äraütlemata hea meel, et mul jätkus julgust kommentaarid sulgeda.
Mitte et mind ei huvitaks, mis teie, head lugejad, arvate. Huvitab küll, isegi väga. Aga ma ei taha, et kommentaarid hakkaksid mind mõjutama, mind kontrollima, ja kui nad olemas on, kui igaühel on võimalus kribada mu päeviku lehekülgedele solvavaid märkusi, siis ma paratamatult tõmbun kaitsesse ega ole enam nii aus, avameelne ja vahetu kui ma tegelikult tahaksin olla.
Mõned on kirjutanud, et aga modereerige siis, lubage ainult pooldavaid kommentaare. Vat see ei ole minu meelest aus. Minu meelest on kaks ausat varianti: kas üldse mitte kommentaare või kõik kommentaarid. Minu meelest on anonüümsed kommentaarid oma aja ära elanud. Nad ei paku midagi uut, ei anna mingit lisaväärtust. Kommentaaril on mõtet ja kaalu vaid siis, kui inimene kirjutab sinna alla oma nime. Meil on mõned tuttavad blogilugejad (tervitan siinkohal Katit), keda tunneme nägupidi ja kellega oleme vahel kohvikus kokku saanud. Ja ütlen ausalt, et palju mõnusam on suhelda reaalse inimesega, keda sa tunned ja tead. Anonüümne kommentaator võib ju olla kes iganes, võib-olla teda on isegi palgatud neid kommentaare kirjutama. Miks mina peaks temale üldse midagi seletama või põhjendama, kui tema ei ütle mulle isegi oma nime?
Kohvik on nüüdsest koht, kuhu on oodatud vaid sõbrad ja kõik teised, kes kirjutavad alla Voltaire'i kuulsatele sõnadele: "Ma ei ole sellega, mida sa ütlesid, nõus, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda". Ehk siis oleme avatud inimestele, kes arvavad nagu meiegi, et igal inimesel, kes teeb seda oma nime all, peab olema õigus öelda mida iganes ja seda õigust ei tohi temalt kunagi ära võtta. Samuti saluteerime siinkohal kõiki teisi blogijaid, kes julgevad blogida oma nime all.
Kui teil on huvitavaid mõtteid, mida soovite minu või Innoga jagada, siis palun pange nad mulle meili. Hea meelega avaldaksime need, aga kirjutage kindlasti juurde, kas olete avaldamisega nõus.
Ikka teie Irja (ja Inno ka)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar