Maksim Reva hoiab käes Vaba ühiskonna raamatut, Äripäeva veebist.
Mulle, kes ma olen nüüd juba aasta aega venelastega suhelnud, teeb selline lihtsustatud lähenemine nalja. Oh, oleks see vaid nii, et ulatame käe ja lepime ära. Kui see nii oleks, oleks eestlased ja venelased juba ammu lepitatud. Keit Pentus, kes õhtul hilja mööda Lasnamäe trepikodasid kolistas, oleks sellega hakkama saanud. Isegi Mart Laar ja Jüri Pihl oleksid sellega hakkama saanud, kui keegi oleks neile öelnud, kuidas seda teha. Aga isegi Edgar Savisaar pole sellega hakkama saanud. Venelased ei usalda eriti ka Keskerakonda ning paljud neist valivad endistviisi "omasid" - Dimitri Klenskeid ja Juri Žuravljove. Kui nad ei usalda päriselt isegi Keskerakonda, miks peaksid nad siis ühtäkki hakkama usaldama Rainer Nõlvakut? Mida on Rainer Nõlvakul neile pakkuda?
Venelaste usaldust ei võida paari puuistutuse ja ühe ühistööle pühendatud päevaga, olgu see pealegi Esimene mai, Pervõi mai, Töörahva püha. Mina olen endale nüüdseks nende seast palju häid ja truusid sõpru võitnud, kuid see on õnnestunud vaid tänu sellele, et mul on olnud nende jaoks aega. Just, a e g a selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Mul on olnud aega, et käia hilisõhtutel Notšnoi Dozori koosolekutel, aega, et rääkida nendega tunde Eesti ja Venemaa ajaloost, aega, et toetada neid nende meeleavaldustel ja pikettidel, aega, et nendega koos mõelda ja tunda, rõõmustada ja kurvastada. Nende nimed on minu mobiiltelefonis ja ma tean, kuidas neil läheb. Kui pikka aega näinud ei ole, siis helistan ja küsin, kuidas läheb. Kui neil on mure ja nad vajavad abi, siis nad helistavad mulle ja ma aitan neid. Kui mul on mure, siis ma helistan neile ja ma saan abi. Usaldus ei ole sündinud üleöö, vaid aja jooksul, teineteist ja teineteise hinge sügavalt, südamega tunnetades.
Paljud teie seast sõimasid "tiblade tallalakkujaks" ja küsisid, palju ma Kremlist palka saan, kui ma siin entusiastlikult kirjeldasin, kui toredad uued sõbrad mul on. Isegi mu meil, mille kirjutasin Dozori pressiesindajale Larissa Neštšadimovale, ei jõudnud temani ning maandus ühel padurahvuslikul saidil nimega BHR, kus mind hoiatati, et ma ei tea, mida teen. Aga ma olen kange. Kui midagi ette võtan ja seda oma südames õigeks pean, siis jään endale kindlaks ja teen ikka, ükskõik mis must siis ka arvatakse. Suhtlesin Saša (Aleksandr Korobov), Pjotri (Pjotr Puškarnõi) ja Maxiga (Maksim Reva) edasi, me tegime nendega siia kohvikusse pikad intervjuud ja panime nende lood ka oma Vaba ühiskonna raamatusse.
Viimase üle olen eriti uhke. Mäletan, kui õnnelikud olid Pjotr ja Maksim me raamatu esitlusel, ja hinges on soe tunne. Mäletan sinimustvalgete kaantega raamatut Maksimi peos (Äripäeva fotograaf Raul Mee tegi sellest ka pildi) ja seda, kuidas Pjotr, keda kurvastas, et teda oli Kanal2 Reporteris portreteeritud kui liiklushuligaani, seisis korraga telekaamerate valgusvihus ja rääkis õhinal sellest, kuidas meie Innoga olime esimesed eesti ajakirjanikud, kes tema ja teiste Dozori liikmete vastu huvi tundsid, nendega rääkima tulid.
Ja mul on uhke tunne. Sest saagu sest Rainer Nõlvaku ettevõtmisest mis saab, meie suhtleme oma sõprade venelastega edasi. Ka pärast esimest maid ja südamest.
PS Teema kajastamine meedias (Päevalehes ja Delfis, mis kuuluvad IRLi toetajale Hans H Luigele) näitab, et venelasi tohib armastada vaid kampaania korras. Üksikult ei tohi. Kui mina neile käe ulatasin, siis olin tibla ja mind taheti saata Venemaale. Kui seda teeb Nõlvak ja kampaania korras, siis ta on Päevalehe käsituses pühak ja "unistaja".
Delfis kirjutab Aimar Altosaar (IRL) georgi lindikestest, kuidas neid kandsid juba Vabadussõjas sõdinud Eesti ohvitserid. Noh, mina käisin maikuus Soomes, Johan Bäckmani korraldatud konverentsil ja istusin laua taha, millel oli iga kõneleja ees georgi lindike. Seepeale visati mind NAKist välja. Põhjus: kuna ma istusin "okupatsiooni eitajatega" ühise laua taga. Eriti panid "noorautorid" mulle pahaks seda, et mu ees laual oli georgi lindike.
Sellise topeltmoraaliga ja kampaania korras kaela langemisega kaugele ei sõida, aga te tehke proovi, head IRLlased ning Tönis Palts ja co. Mina millegipärast kahtlustan, et neid venelasi, kes teil end haneks püüda lasevad, eriti palju pole.
14 kommentaari:
erinevalt innost olen mina venelastega suhelnud juba aastakümneid ning sõpru nende seast on mul rohkesti ning mitte ainult dozori liikmete hulgast. oma kogemustele toetudes väidan, et venelasele on kõige olulisem siirus ja ausus. ning et tegu on inimestega, kelle elu juhivad suuremas osas emotsioonid. õigel/valel hetkel öeldud sõna või tehtud liigutus võib põhjustada kauakestvaid tagajärgi. seega piisaks algatuseks ka ühest käepigistusest, kui see on siiras ja lugupidav. respekt Nõlvakule, kes püüdlev terve ja aktiivse kodanikuühiskonna poole, kuid antud hetkel on ta alustanud valest otsast. mitte venelast ei tule dresseerida, vaid esimese asjana eestlase hoiakuid muuta. taaskord oma kogemusele toetudsed võin väita, et venelane on kordades ennastohverdavam ja truum sõber kui eestlane. paraku. niiet pingutame parem ise ja leiame venelases omale sõbra, mitte vaenlase.
Kas süütakannataja Raivo Palmre varjab ennast teie juures?
Mina ei ole Inno, vaid Irja. Ja ma oleksin ehk pidanud märkima, et ka mina olen suhelnud venelastega aastakümneid, võiks isegi öelda, et sündimisest saadik, sest mu ema suguvõsa on venelasi täis. Nõus, et kõige tähtsamad on siirus ja ausus ja siiras ja aus ma olengi püüdnud olla.
Samuti nõus, et alustada tuleks eestlase hoiakute muutmisest, sest venelased on valmis sõbrustama, kui vaid eestlased nõus oleks.
pole tarvis jah, 1.maid jälle põlistada.Annad sõrme,võtab käe.
Esimest korda kuulen sest Palmrest, ei varja meie juures ;).
Annad sõrme, võtab sõrmuse.
iluspoiss
Ma suhtlen ka pidevalt venelastega- iga päev tuleb mõni tänaval vastu ja küsib, et sigaretõ jest. Eestlased miskipärast soetavad oma suitsud kaubandusvõrgust.
Teie olete venelastega suhelnud aasta, mina olen nendega pidanud koos elama mitmeid aastaid. Nüüd on see läbi ja ma kinnitan, et ma ei lähe mitte iialgi venelastega enam koos elama. Mitte iialgi ma ei taha enam vene naist. Jah, nad on külalislahked, aga see on ka kõik. Suurvene shovinism on nendes ravimatu, ja ma loodan, et teie Irja, oma heatahtlikkuses ja naiivsuses ei tee kompromisse oma rahvuse arvelt, sest ühte ma olen venelastest õppinud. Ma ei tea kas kõik, aga Eesti venelased on väga osavad manipulaatorid ja TÄIESTI HÄBITUD teiste inimeste ära kasutamisel. Nad on peale selle, reeturlikud, eriti vene naised. Nad on ainult omakasu peal väljas ja nad sülitavad Eesti rahvuslikele huvidele. Mina ei soovita teil nendega suhelda, sest teid kasutatakse lihtsalt ära teie ühiskondliku positsiooni tõttu. Loodan et te seda taipate, enne kui on hilja.
Jah, venelane on nõus sõbrustama, aga kas meil sellist sõprust vaja on, mis nõuab kompromisse meie rahvuslikes tunnetes. Sest venelased oma rahvuslikes tunnetes kompromisse ei tee, nemad on valmis eestlastega tõeliselt sõbrustama alles siis, kui eestlane on neile "truudust vandunud". Kas teie olete juba Kremlile truudust vandunud?
Ma arvan, et eestlane võiks lõpuks olla ka suuremeelne. EL ja NATO on, mida siis veel vaja? Võiks ka venelase nüüd lõpuks tuppa võtta, kaua ta seal õues ikka konutab. Ja kui hakkab koerust tegema, saab uuesti välja saata.
Ja niipalju veel, et eks kaabakaid leidub iga rahva seas, aga nende põhjal ei saa veel kogu rahvast järeldusi teha. Venelased on ikkagi verevennad, koos võitlesime end vabaks sellest kommunistlikust pasast, ilma venelasteta poleks ka mingit Eesti iseseisvust. Paljud venelastest ei saa aru, mis eestlastesse nüüd sisse on pugenud, et nii vihkama hakanud. Ja just nüüd, kus iseseisvus ja kõik muu käes. Ja kui mõni vene poliitik ajab šovinistlikku jura, pole seda mõtet eriti tõsiselt võtta. Ega venelased ka ei arva, et kõik eestlased on böhmid või liimid.
Tegelt oleks vaja venelastega rohkem läbikäimist soodustada, just Venemaa venelastega. Isolatsioon tekitab paratamatult pingeid ja konflikte.
Kui teile endile meeldib muudkui võltspaatosega rääkida "pronksöö verepulmast" ja vaat et genotsiidist, siis oleks ehk õiglane meelde tuletada, mida karjusid need õnnetud "vägivalla ohvrid" keset purunevaid aknaid ja marodöörlusorgiat. Ei karjunud "Aljošu vernites!". Hoopis "Rossija, Rossija!" karjusid. Võimatu on vist ilmekamalt illustreerida ütlust metsa poole vaatava hundi kohta? Nii et ka sealtpoolt nihutati leppimise piiri täiest jõust teadmatuse poole. Noored venelased olid sinnamaani kiita saanud just oma püüdlikkuse poolest sulanduda - lapsed eesti koolides/lasteaedades jne. ning lasnamäe vene pätti hakatigi juba pidama "no millisel rahval neid poleks" - nähtuseks. See sild kukkus kokku ning Ansip ole süüdi, et kipaka silla all mädasoo avanes. Tegemist oli paise avamisega. Kahjuks, aga oli.
"Venelased on ikkagi verevennad, koos võitlesime end vabaks sellest kommunistlikust pasast"
Olgem ausad: kommunistlik ike oli meil ikka kommunistlik vene ike
Franzule:
Venelased ise süüdistavad juute ja grusiine.
23:25 anole:
Mis pronksiöösse puutub, siis loomulikult avas ta paise. Aga Ansipil oli selle paise kohta info olemas, Kapo oli teinud piisavad uuringud, ja oli teada, et võib mölluks minna. Ent Ansip otsustas selle paise avada kõige valusamal moel: ilma tuimestuseta, kirvega. Selleks ju tehti ettevalmistusigi - kogu kuramuse politseikontingent kupatati üle vabariigi selleks õhtuks kohale, aint asi läks, nagu öeldakse, aia taha, viimasel hetkel selgus, et veekahur ei tööta ja meestel pole piisavalt "töövahendeid" (ehk kirves oli, aga ilma varreta). Ansip alustas sõda ilma relvadeta. Umbes nii, et lähed püssiga teise nina alla vehkima, ja siis selgub, et see ei tulista. Ja vastane, kes oli vihale aetud, ning saades aru, et ründaja on nõrk, kukkus mürgeldama.
Tegelikkuses kukkus operatsioon läbi. Ma küll ei saa aru, mille eest neid politseinikke kiideti ja tänati. Täielik ämber oli. Kogu linn lasti segi peksta, üks inimene sai surma.
Ja mida need venelased siis oleks pidanud karjuma? Kelle poole abipalves pöörduma? Jumala poole või? Ükski eesti poliitik, isegi mitte Savisaar neid ju ei kõnetanud, neile appi ei läinud. Eesti võimuladvik karjus kah 1939. aastal "Rossija!", mida põhjendati sellega, et keegi muu Eestile appi ei tuleks. "Rossija!" karjusid eestlased ka 13. sajandil, kuuldavasti, aga venelased jäid, kas siis tahtlikult, või tahtmatult oma abiväega hiljaks.
Postita kommentaar