Eesti Õigussüsteem toimib veel põhimõttel: "Eks mine ja kaeba!"

Kui Eesti Advokatuur Mare Lustilt ka nüüd litsentsi ära ei võta, ma mõtlen pärast seda, kui kõigil inimestel, kes soovivad, on võimalik videolindilt vaadata, kuidas ta tuli kohtusaalis (ses kõige pühamas õiguse templis) kätega kallale vastaspoolele ja ütles talle: "Ma annan sulle, raisk, niimoodi, et sa sured ära!", siis mina, ses süsteemis töötanud inimesena võin küll käe südamele panna ja öelda, et Eesti õigussüsteem toimib põhimõttel: "Eks mine ja kaeba!".

"Eks mine ja kaeba!" põhimõte tähendab seda, et esimeses astmes, s.o eeluurimise ajal ning maakohtutes on menetlejal õigus teha mida iganes, võtta inimesi ühegi põhjenduseta vahi alla, anda ebaseaduslikke läbiotsimislubasid, teha otsuseid johtuvalt sellest, millise jalaga voodist välja astusid või kuidas Jumal juhatab. See jutt käib eriti teie kohta, kohtunikud, nii et vaadake siia. Kui olin veel abiprokurör, siis nägin, kuidas te kohtusaalis lihtsate inimeste peale röökisite, nõnda, et nende seljad üha enam kössi vajusid. Teie rinnad paisusid uhkustundest: Mina olen kohtunik, mina võin! Kui tahan, siis võin teid kõiki jalgade alla tallata!

Te nautisite oma võimu ja kuna mitte keegi pole teid korrale kutsunud, teile niiütelda seaduseraamatuga lagipähe löönud, siis te olete seda üha enam tegema hakanud. Teid kaitsevad vanad lojaalsused, mis pärit juba nõukaajast, mil õigussüsteemi ilmbus väga palju selliseid tegelasi, keda üks demokraatlik riik sinna ilmaski ei laseks. Ja te toetute neile vanadele lojaalsustele nagu karkudele. Peaaegu igaühel neist nõuakajast pärit kohtunikul ja advokaadil on hingel patte, millega kolleegid saavad teda pitsitada ja endale soodsaid otsuseid välja kaubelda. Ja neid nõukaaegseid kohtunikke ja advokaate, kes üksteist karguna kasutavad, on palju, oi kui palju. Terve Kentmanni ja Liivalaia kohtumaja on neid täis. Ja nad ei lahku niipea. Leo Kunmanilgi on pensionini mitu aastat, samuti Epp Haabsaarel, Eha Popoval, Helve Särgaval, Eda Murakul ja paljudel teistel.

Me ei saa neist ka kuidagi muudmoodi lahti, sest kohtunik määratakse ametisse eluaegselt. Kui nad just kuritegu toime ei pane, peame nende "karguterrorit" veel kümme aastat kannatama.

Meie kargu najal ukerdaval õigussüsteemil on ka loosung, mida ta armastab oma irvitava ja hambutu suuga alatasa korrata ja nimelt: "Aga sa võid ju kaevata! Meil on kolmeastmeline kohtusüsteem, sa mine kaeba!". Mine kaeba, ütles Mare Lust vastaspoolele, kui talle kallale läks. Mine kaeba, mõtles ilmselt ka Leo Kunman, kui Saul-Grossi vahistamise põhjendamata jättis. "Mine kaeba" on kohtunike mantra ja eneseõigustus, lause, mida nad ilmselt ka viimsel kohtupäeval jumala ees korrutavad. Et tegin ebaseadusliku otsuse jah ning olin sellest teadlik kah, aga tal oli ju õigus kaevata.

Nagu see vabandaks kõik.

 Jah! Meil on tõepoolest õigus kaevata. Kaebamisõigust ei saa meilt keegi ära võtta. Isegi nõidadel, kes keskajal inkvisitsioonikohtu otsusel tuleriidal ära põletati, oli õigus kaevata. Kas jumalale või saatanale. Ja niisamuti on sul õigus kaevata, kui keegi su maha laseb. Teises ilmas küll, aga kaebamisõigust ei saa sult keegi ära võtta. Kel suu on, see saab kaevata nii palju kui kulub. 

Õigus kaevata ei ole niisiis mitte üks õigusriigi tunnuseid, õigus, mis teeb ühest riigist õigusriigi, sest ka Stalini ajal oli inimestel ÕIGUS KAEVATA, igas totalitaarses süsteemis on KAEBAMISÕIGUS täiesti olemas. Õigusriigist teeb õigusriigi see, kuivõrd õiguspärased on selle riigi esimese astme kohtu otsused. Ja kuivõrd õiguspärane on ses riigis eeluurimine. 

Jajaa, sõbrad, õigusriik on riik, kus juba jõustruktuuride esimene aste kohtleb inimest õiguspäraselt ja õiglaselt, võrdselt ja objektiivselt, järgides kõiki seaduses sätestatud nõudeid. Õigusriik on riik, mille jõustruktuurid ei võtagi enda rüppe selliseid inimesi, kes ei suuda, ei oska ega taha inimesi õiguspäraselt ja õiglaselt kohelda, ning mis viskab enda rüpest välja igaühe, kes käitub ebaõiguspäraselt ja ebaõiglaselt ning teeb seda tahtlikult. Ja õigusriik on riik, mis valvab ise selle üle, et see nii oleks, mitte ei oota, mil ajakirjandus, ühiskonna valvekoer, haukuma hakkab. Õigusriigil on olemas õiguskantsler (meil Indrek Teder), justiitsminister (Rein Lang), Riigikohtu esimees (Märt Rask), riigi peaprokurör (Norman Aas) ja Advokatuuri esimees (Aivar Pilv), kes ei ole ametisse seatud mitte selleks jaoks, et oma toole soojendada, vaid et nad tarvidusel püsti tõuseksid ja häält teeksid, kui asjad ei ole nii nagu seadus ette näeb ja ühiskonna õiglustunnet on riivatud.

Nüüd on Advokatuuril võimalik püsti tõusta ja häält teha. Anda oma hinnang enda rüppe kuuluva advokaadi käitumisele, kes eksis rängalt advokaadieetika ja mitte ainult eetika, vaid ka seaduse vastu. Kohtusaal ei ole siiski kaklusklubi ning igaüks, kes tükib seal rusikatega vehkima, tuleb võtta vastutusele.

Mare Lusti küsimus on niisiis Eesti õigussüsteemi proovikivi. Olgu, me tuleme nõukaajast ja me ei saa kõiki kargu najal käivaid kohtunikke ja advokaate õigussüsteemist välja visata, sest neil on õigustatud ootus kõrgele vanaduspensionile, mida ei saa nii lihtsalt ära võtta, aga me saame kujundada selge seisukoha, mida teha, kui keegi käitub nagu Mare Lust - äärmise jultumusega, sülitades õigusele tema enda templis laraki näkku.

Üks vastus küsimusele, kas soovime olla õigusriik või "Mine kaeba!"-riik, saabub 10. detsembril ja selle annab Eesti Advokatuur. Inno ja Irja kohvik hoiab asjade käigul erilise hoolega silma peal.