Isadele

Suur Inno ja meri.

Isasid on mitut sorti. Osa on selliseid, kes hoiavad kõike nö ohjes, oma kontrolli all. Kelle jaoks pere on kari ja isa on selle karja juht. Ning karja juht võib põhimõtteliselt teha mis tahab iga karja liikmega. Ja kus karja liikmed peavad tingimusteta juhile alluma. Selliseid isasid nimetatakse vist ka alfa-isadeks. Kelle järel pidid naised tormi jooksma. Noh, ma ei tea. Minu enda isa oli üks selline alfa-isa. Ja ma ei ütleks, et mu ema oleks väga õnnelik olnud, või lapsed. Tõsi, toit oli küll laual, ja riided ka seljas, aga sellega ka asi piirdus. Isa tegeles lastega vaid siis, kui temal midagi vaja oli. Kõik kodused kohustused olid ema õlul. Keda siis lapsed jõudumööda aitasid. Isa lesis diivanil, luges lehte või siis vaatas telekast spordisaateid. Või uudiseid. Siis pidid kõik teised olema vakka. Isa oli üldiselt kõige tähtsam. Siis tuli tükk tühja maad, ja siis tulid kõik teised. Kusjuures, mis huvitav, ega isa ka millegi eest ei vastutanud. Kui kellelgi midagi nihu läks selles karjas, siis vastutas kas ema või vanem poeg, see on mina. Ja kui isal endal midagi nihu läks, siis oli sama lugu. Nii et peapesu oli pea igal õhtul soolas.

Mina ise kujutasin oma peret ette nii, et võtan naise, keda armastan, loon temaga koos pere ja olen täpselt selline isa nagu ma oleks tahtnud, et minu isa oleks olnud. Selline sõber ja semu lastele pigem kui käskija, pigem partner kui ülemus. Mitte mingi karja juht, vaid võrdne teistega. Noh, selline oli minu ideaal vaimusilmas. Milline isa ma tahaks olla. Ehk siis mitte alfa-isa.

Ja kuigi ma ei tahtnud olla mingi alfa-isa, siis äratasin ma ometi naiste tähelepanu. Neile meeldis, et ma olen selline optimistlik, rõõmsameelne, et oskan süüa teha, ja et olen selline tugev. Mis mulle tundus väga kummaline, sest ma olin kujutanud varem ette, et naistele meeldivad ikka teistsugused mehed, sellised nagu oli minu isa. Aga oli hoopis vastupidi. Ma olin tegelikult selline tagasihoidlik noormees, kellest koolis eriti tüdrukud välja ei teinud. Aga kui käisin sõjaväes ära ja tulin ülikooli, siis olin tüdrukute hulgas järsku populaarne. Nii et juhtus päris tihti, et alustasin õhtut ühe tüdrukuga ja lõpetasin teisega. Ja minu ühikatuppa vooris pidevalt tüdrukuid, mina nendega magada ei tahtnud, ja siis nad magasid minu toakaaslasega, kes oli alati valmis kõigiga magama.

Mingil hetkel kohtusin ühe tragi tütarlapsega, kes tundus tark ja hea, ja ka piisavalt nö kuraasikas, et ma kujutasin ette, kui mul peakski avalduma mingid oma isa iseloomujooned, siis tema ei lase end küll jalge alla tallata, nagu oli juhtunud minu emaga. See tütarlaps, kes oli minust paar aastat vanem, tahtis kohe kangesti last ja mis mulgi selle vastu sai olla! Ma tahtsin siis võimaldada oma lapsele sellist lapsepõlve, millest ma ise olin ainult unistanud, millist näinud ehk unenägudes. Sellist, kus isa on lapsega juba sünnist saati koos, potitab ja vannitab, vahetab mähkmeid, kussutab, kreemitab ja laulab unelaulu. Ning ma siis olin selline isa. Kuigi see oli raske, kuna pidin päeval ka tööl käima, aga ikka tulin võimalikult vara koju, lõpetasin isegi suhted oma mitmete sõpradega, et jäägitult pühenduda oma naisele ja lapsele.

Ent minu üllatuseks polnudki see nii lihtne, sellist head isa mängida. Sellist partnerit. Sest naine, kes veel enne lapse sündi oli olnud nii tark ja hea, muutus ühtäkki selliseks, keda olin näinud üksnes filmidest. Kes ühtelugu näägutas ja õiendas, kui töölt koju tulin. Ja kes hakkas seadma üha uusi ja uusi nõudmisi. See on siis materiaalseid. Et küll on raha vaja selle ja tolle jaoks, ning vaja paremat autot, paremat elamist, üldse uude linna kolida. Ja ma olin olukorras, kus ma ei osanud midagi peale hakata. Ma polnud sellise variandiga arvestanud. Ma ise kujutasin ette, et ma oleks naisena õnnejunn, kui mees viitsib pere seltsis aega veeta ja on kõigi vastu lahke ja hea. Ent olukorraks, kus sellisele suhtumisele vastatakse tõreda külmusega, oli minu jaoks uus.

Mingil hetkel leidis naine, et pere vajadused on nii suured, et ta peab väikse lapse kõrvalt tööle hakkama. Mul polnud loomulikult selle vastu midagi. Sest see pole ka hea, kui naine lapse kõrvalt pikaks ajaks koju jääb, siis kaotab oma professionaalsed oskused. Nagu oli juhtunud minu enda emaga. Mõtlesin, et võimaldan naisele seda, et ta saaks tööl käia. Olin ise lapsega, kui vaja. Kuni ühel hetkel kaotasin ise töö, ja pakkusin naisele, et võin ise lapsega tegeleda, kui tema käib tööl. Mul oli ülikool ka pooleli, oleks saanud rahulikult õppida, lapse kõrvalt on see täitsa võimalik. Lisaks ei vajanud laps enam tissi, nii et oleksin edukalt hakkama saanud. Ent naisele ka see ei sobinud. Et pere vajadused on ikka suuremad ja et ma pean tööle minema. Nojah, mina, kes ma tahtsin olla selline muster-mees ja muster-isa loomulikult tegin, mis naine ütles, ehk siis leidsin omale töökoha, mis asus teises linnas, nii et pidime kolima, see on siis Tartust Tallinna. Kus me käisime mõlemad tööl ja lapsele võtsime hoidja, kuna lasteaiakohta polnud saada. Laps käis küll ka ühes era-mini-lasteaias, ent jäi seal nii tihti haigeks, et tema haiguse ajaks pidime ikka hoidja võtma.

Nende hoidjatega oli ka pull värk. Üks oli selline kerge alkašši välimusega, aga lõhnu juures polnud. Küll saime tema käest kirbud. Siis teine, üks noorem hoidja Raplast, üks noor tüdruk oli selline, kes lõhkus pidevalt nõusid. Aga see-eest tegid nad lisaks lapse hoidmisele ära ka kõik kodutööd: triikisid pesu, koristasid tube ja tegid süüa.

Ja mis seal salata, see suur karjääri tegemine ja uute tippude vallutamine ei möödunud kaotusteta. Ma kaugenesin nii oma naisest kui ka oma lapsest. Minu ideaalmaailm, millest olin varem unistanud, hakkas ühtäkki kokku varisema. Ja ma ei teadnud, kuidas seda uuesti kokku lappida. Naine paistis teadvat, ja ma usaldasin teda. Tema üks sõbranna oli psühholoog ja psühhiaater, kes küll oli oma mehest lahutanud, niimoodi, et tõstis mehe asjad ukse taha, ja paar kuud hiljem valas krokodillipisaraid ja kahetses. Ent mis läind, see läind. See psühholoog siis soovitas igasugu asju, mida me Ingridiga proovisime. Leidsime teineteisele kvaliteet-aega, käisime koos reisidel, kavandasime isegi abielutõotuse kordamist, koos laulatuse ja uue pulmapeoga. Ning kõiksugu muid vigureid. Aga miski justkui ei töötanud. Ikka jooksis suhe üha rohkem vussi. Kuigi rääkisime pidevalt sellest, igal õhtul rääkisime, ent mis huvitav, mida rohkem me rääkisime, seda enam saime aru, kui erinevad me tegelikult oleme. Ja mulle sai selgeks, et selles suhtes on mul väga raske olla hea isa oma lapsele. Sest mis head isa sa etendad, kui sul on lapse emaga pidevalt üks tüli. Ja kus sul oma naisega pole millestki rääkida.

Niimoodi sai minu muster-elust selline tiksumine. Kus väliselt paistis kõik väga korras, ja ma pingutasin selle nimel tõesti kõvasti, nii et kõik peretuttavad ahhetasid ja ohhetasid, ent magama läksin tihtipeale pisarais, nagu ka lapsepõlves. Või jõin end täis. Ja hakkasin juba mõtlema, et ehk peaks ma muutuma tõesti selliseks alfa-isaks, kes kõik enda pilli järgi tantsima paneb. Sest muud võimalust justkui polnud: kas lasta end jalge alla tallata, või haarata ise ohjad. Ent selliseks, oma isa sarnaseks ma muutuda ei tahtnud. Lasin end siis tallata. Ja olin endale sellisena vastik. Ja ma olin jälle olukorras, kus ma ei osanud midagi peale hakata.

Siis vahepeal oli mu naisel üks kõrvalsuhe, millest ma lootsin, et areneb midagi enamat ja ma pääsen sellest kooselu-õudusest, ent minu suureks üllatuseks ei saanud ka sellest suhtest asja. Jõime naisega koos ära pudeli konjakit ja otsustasime, et proovime ikka veel koos jätkata. Tunnistasime, et oleme mõlemad teinud vigu, aga püüame neid edaspidi vältida ja blaa-blaa-blaa. Ja suhte kinnituseks tegime veel ühe lapse. Ning kuni naine oli kodus, oli kõik taas väga ok. Mina käisin tööl, või õigemini olin kah suurema osa ajast kodus, sest sain omale kodutöökoha. Ning pere-elu näis taas minevat ülesmäge. Vähemalt sain jälle olla selline isa, kes ma tahtsin, et oleks mul endal olnud. Ka teisele lapsele. Kuni naine otsustas, et aitab, et temal on suuremad nõudmised kui minu sissetulek võimaldab ning ta peab uuesti tööle minema. Tegelt, mis seal salata, hakkas tal kodus oma mehe ja laste kõrval lihtsalt igav.

Ja no siis läks taas lahti see vana trall. Kuivõrd mina olin pidevalt kodus, siis olid kõik kodused tööd ja kohustused minu õlul. Võtsime väiksemale lapsele ka lapsehoidja, nendeks puhkudeks, kui ma pidin ära käima. Ent suurema osa ajast olin kodus koos lastega. Viisin vanemat last lasteaeda, ja hiljem kooli ning olin nooremaga kodus, ning siis viisin teda sõime. Andsin naisele võimaluse pühendada end 100% tööle. Ja kujutasin ette, et olen muster-isa. Mulle meeldis väga olla koos lastega. Mul polnud nendega kunagi igav. Käisime suvel jalgrattaga sõitmas, või mererannas. Talvel kelgutamas ja suusatamas, või ehitasime lumememme. Või kui ilm kehv, siis istusime kodus ja ehitasime Lego-klotsidest maja või siis tegime kodus süüa, pann- ja piparkooke.

Kõik oli väga tore, kuni naine tuli töölt. Ja oli tavaliselt mossis ja tige. Polnud rahul sellega, mis lastel seljas on, et nad olid end ära määrinud, et leidis põrandalt ühe tolmurulli, et toit oli tema tulekuks jahtunud, või et polnud toidul seda õiget maitset. Ja ma olin jälle olukorras, kus ma ei osanud midagi ette võtta. Ma tahtsin endiselt olla hea isa ja mees, ent tundsin end üha sagedamini olukorrast, kust oli olnud minu ema. Kes samuti oli lastega kodus ja tegi kõik kodused tööd, ning sai selle eest tänutäheks ainult sõimata. Ma ei hakanud naisele ka vastu vaidlema, kuna see oleks tekitanud veel pingelisema olukorra. Ja pealegi oli naine muutunud vägivaldseks, see on siis nii laste kui minu enda suhtes. Ja ma kartsin, et kui talle vastu ütlen, siis tuleb kallale ja rüseluses võivad lapsed haiget saada. Või siis kaotan ise kontrolli. Igaks juhuks surusin kõik emotsioonid alla. Loomulikult oli see raske ja ma tundsin, et kaua ma enam nõnda ei suuda, et mu tervis ütleb üles nagu mu emal. Närvisüsteem kannatab, vererõhk läheb üles ja muud säärased hädad. Ma juba tundsin, et tervis hakkab kannatama ja ma ei tahtnud, et minu lapsed ilma isata jäävad.

Sellises raskes olukorras otsustasin ühel päeval, kui naine oli mulle jälle kallale tulnud, oma pere juurest lahkuda. Igaveseks. Loomulikult oli see minu jaoks raske samm, ja tagantjärele olen mõelnud, et kui ma poleks kohtunud Irjaga, poleks ma suutnud seda sammu kunagi astuda. Poleks suutnud nö läbi murda. Ent ma tegin seda.

Ma ise muidugi lootsin, et mu endine naine saab sellest aru, ent ta ei saanud. Ta käivitas massiivse kampaania minu tagasivõitmiseks. See on siis pommitas mind ja Irjat südantlõhestavate kirjadega, pommitas minu ja Irja tuttavaid, et need meile mõju avaldaksid, kaasa arvatud Irja 80-aastast isa, kes sai kogu jandist paraja närvivapustuse. Siis aeti tagajalgadele pooled Tallinna perepsühholoogid, kes üksteise järel mulle helistasid ja minuga kohtuda soovisid. Ja edasi helistasid mulle minu sõbrad, kes siis keelitasid mind naise juurde tagasi kolima ja kes ähvardasid koguni minuga suhted katkestada, kui ma tagasi ei koli. Ühesõnaga, pressing oli väga kõva. Lisaks lekitas mu endine naine info meediasse, kus ilmusid mind ja Irjat sarjavad artiklid. Ja andis kommentaare, kuigi olime kokku leppinud, et seda teemat meedias ei kommenteeri, et säästa lapsi. Aga ei, kõik läks nö müügiks. Naine oli täiesti pöördes. Ähvardas, et ma ei näe mitte kunagi enam oma lapsi. Ja, etteruttavalt peab ütlema, et seda lubadust on ta täitnud. Või, ok, lubas küll lastega kohtuda, aga ainult minu endises kodus. Mis nägi tegelikkuses välja selline, et ta tiris mind magamistuppa ja tahtis hakata seksima. Ma vaatasin, kuidas minema sain, jätsin kõik oma asjad sinnapaika ja sellesse majja enam oma nägu ei näidanud.

Edasine oli minu jaoks loomulikult raske. Mõtlesin pea iga päev oma laste peale, et kuidas neil läheb, kas nad on terved, kas vanemal lapsel on koolis kõik hästi, kas nad saavad hakkama. Ma taotlesin ka kohtu kaudu lapsi enda juurde, tuues põhjuseks selle, et mul oleks laste jaoks rohkem aega kui karjääri-emme'l, ja et ma olin ka varem lastega tegelenud, ent kohus ei võtnud minu taotlust menetlussegi. Lapsed ema juurde!, oli kohtu resoluutne otsus. Ma vaidlesin sellele kuni Riigikohtuni vastu, ent see oli vaid tühja tuule tallamine. Või mitte päris, viisin end tänu sellele paljude seadustega kurssi, ja olen nõu andnud paljudele isadele.

Oma lapsi olen ma viimased 4 aastat näinud ainult pildi pealt, mis ajakirjanduses on ilmunud. Kus mu endine naine räägib, kuidas ta saab raskustes toetuda oma lastele. Ma loodan, et lastest saavad tublid inimesed, kuna peavad juba noorelt endast palju andma, ja näevad juba varakult elu mitmeid tahke. Nagu ka mina ise. Ma olen ise kõik teinud, et neid enda juurde saada, ent saatus on olnud minu vastu. Ilmselt pean ma sellega leppima, et soovist säilitada neile isa pean elama vahepeal läbi kannatusterohke aja, mil ma neid ei näe. Erinevalt minu emast, kes sai küll lastega koos olla, ent pidi taluma kodust vägivalda ja kustus selle tõttu varakult. Ja kes ei saanud lastega koos olles midagi teha laste kaitsmiseks. Ma arvan, et minu endine naine ei julge lastele liiga teha, kuna ma võin selle iga kell teha oma blogi kaudu avalikuks. Sestap kaitseb see blogi ka mu lapsi. See blogi saigi loodud enesekaitseks.

Ma loodan ka seda, et seda blogi loevad minu lapsed, see on kanal, mille kaudu ma saan suhelda oma lastega, jagada neile kõike seda, mida ma oskan ja tean. Ja loomulikult saavad sellest osa ka kõik ülejäänud.

Nii et, palju tervisi kõigile ja head isadepäeva teile, kallid isad, kes te olete laste juures või neist eemal. Ükskord me kohtume oma lastega niikuinii!