Mis värk tegelikult on?

USA asepresidendi kandidaat Sarah Palin ja tema tütre endine kavaler Levi Johnston, väljavõte ajakirjast Vanity Fair, oktoober 2009.

Vaatasin täna ETV pealt Tähelaeva saadet, kus siis tänasel isadepäeval oli stuudiokülaliseks Peep Vain, kes on ühtelugu püüdnud endale luua sellist musterisa imago't, kus siis tema ettevõtted olid peresõbralikud, ja kus ta siis ETVs räägib kui väga tore isa ta on.

See meenutas kangesti üht teist lugu, mida ma lugesin ajakirjast Vanity Fair (Irja soovitusel, kes ütles, pärast selle loo lugemist, et loe ka, sest Sarah Palin on täpselt samasugune nagu Ingrid!) ja mis siis toob välja suure lõhe kujutatu ja tegelikkuse vahel.

Vanity Fair'is siis kirjeldab Palini tütre endine kavaler, kuidas proua Palin polnud üldse selline nagu teda kujutati. Näiteks oma mehe Todd'iga tülitses peaaegu kogu aeg, nad magasid eraldi tubades ning omavahel ei suhelnud. Todd veetis 80% ajast garaažis ja tegeles oma mootorsaani-hobiga. Ja pärast seda vaatas telekat. Sarah veetis samuti enamiku ajast teleka ees, või siis ligunes vannis. Ei Todd ega Sarah ei teinud süüa ega muid koduseid töid, kõik oli laste õlul. Sisuliselt oli kodus perenaine nende tütar Bristol, kelle endine peika Levi Johnston siis ka Vanity Fair'ile intervjuu andis. Bristol, kelle õlul oli olnud juba aastaid kogu majapidamine, jäi 17-aastaselt lapseootele ja Sarah ning Todd tegid ettepaneku, et lapsendavad selle lapse ära. Sest nende endi vastsündinud laps Trig oli Down'i sündroomiga ning Sarah ei soovinud temaga tegemist teha, nimetades teda väärakaks. Ka Trigi eest hoolitsemine oli tütre Bristoli õlul. Muide, Trig'i pärisnimi on Trig Paxson Van Palin. Mis tuleb siis sellest, et Paxson on Todd'i lemmik-lumesaanikoht Alaskal ja tuntud rock-bändi nimi on Van Halen.

Kui Sarah reklaamis end kampaanias kui hoki-emme't, kes armastab jahil käia, siis tegelikkuses ei käinud ta üldse oma poja hokivõistlusi vaatamas ning ei osanud ka püssi käsitseda. Artiklis oli juttu, kuidas Sarah ja Todd teesklesid kogu kampaania ajal telekaamerate ees lähedast suhet, mida neil tegelikult polnud. Kui kaamerad töö lõpetasid, siis jätkus üksteise kallal tänitamine, ning lubadused ära lahutada.

Mis aga tütre kavaleri kõige rohkem imestama pani, et USA asepresidendiks kandideeriv naine ei lugenud üldse. Isegi mitte ajakirju või ajalehti, raamatutest rääkimata. Ainus kes luges, oli Todd, ja ka ainult ühte ajalehte, mis koju käis. Samas avalikkusele presenteeriti Palin'it kui tarka naist, kes suudab võrdselt rabada nii kodus kui tööl.

Ehk siis: kõik see, mida me loeme ajalehtedest-ajakirjadest ning näeme telekast on tegelikkuses üks suur mull. Mitte alati, aga enamasti on. Miks? Raske öelda, ilmselt on välja kujunenud selline komme. Näidata asju paremana kui nad on, pettes sellega teisi, aga kõige rohkem iseennast. Viimasel ajal, tõsi, on see trend murdumas. Mis on kahtlemata igati tervitatav nähtus. Näiteks USA ajakirjandus avaldab juba mitmeid ausaid lugusid, Eesti oma veel mitte.

See Palini koomiline lugu tuli mulle täna jälle meelde, kui vaatasin telekast seda saadet Peep Vainuga. Kes samuti, muide, magab oma naisest lahus. Ja intervjuusid andsid nad samuti lahus. Seejuures olid huvitavad lapsed, kes iseloomustasid isa nii, et ta teeb nalja, mis pole alati naljakas, ja siis naerab ise kõige kõvemini oma naljade üle. See oli ilmselt ainus aus asi selles saates, see laste jutt, sest lapsed reeglina valetada ei oska. Ent kõik muu, see jutt suurest armastusest naise Jane'ga ja kõik muu sinna juurde kuuluv, see on puhas bullshit. Nii nagu ka Vainu koolitused. Vain on suhtesõltlane, kelle jaoks iga uus suhe on eesmärk omaette ja kes kasutab koolitusi vaid oma sõltuvuse rahuldamiseks. Ja keda oma pere seejuures üldse ei koti. Või kui, siis ainult niipalju, et pere varju on hea pugeda, kui teda milleski süüdistatakse või on mingi muu jama.

Muideks, vahemärkusena lisan, et Peep Vain oli üks neist avaliku elu tegelastest, lisaks Mihkel Kärmasele, kes kirjutas andmekaitseinspektsioonile kaebuse Inno ja Irja kohviku peale, paludes teda puudutavad tekstid eemaldada. Kohvik vaidles vastu ja inspketsioon kaebust ei rahuldanud. Ehk siis: Vain püüab viimasel ajal aktiivselt jälle musta valgeks rääkida.

Ma nägin kõrvalt Peebu suhet Ingridiga, kui Peebu enda naine oli noorema lapse, tütrega lapseootel, siis 2000. aastal. Peep sisuliselt lubas Ingridile tähed taevast alla tuua, käidi välja valimas ühist uut kodu, planeeriti ühist tulevikku, käidi koos välisreisil. Olukorras, kus nii Peep kui Ingrid olid abielus ning abikaasadele kodus muidugi valetati. Ametlikult olid nii Peep kui Ingrid sel ajal tööl. Ent nagu Kroonika töötajad mulle hiljem rääkisid, oli see aeg nende jaoks kõige magusam, kuna Ingridit polnud tööl eriti üldse näha, ja kui oli, siis alati heas tujus. Eriti põnev on Peebu käitumine seetõttu, et oma naise kõrvalt teist naist nö märjaks ajades, või naise märjaks ajanud, jättis ta selle teise naise sinnapaika ja kobis oma Jane juurde tagasi, või siis leidis kellegi uue. Ning hiljem teatas, et ei taha Ingridist enam midagi kuulda. Selline tore mees! Tegelikkuses muidugi paras lontrus, aga avalikkuse ees, näe, oskab väga head nägu teha.

Mind on ennast alati pannud imestama, et kuidas ja miks suudavad inimesed nõnda eelkõige ENDALE valetada. See ei võimalda neil elada täisväärtuslikku elu, viia ellu oma unistusi. Mis eeskuju on selline inimene oma lastele?! Sellega rikutakse ka laste elud, kui õpetatakse neile valetamist.

Sageli põhjendatakse sellist nägude tegemist just lastega, väites, et sellega tehakse lastele head. Ent Levi Johnstoni jutust Sarah Palini kohta tuleb välja, et lapsed vihkasid oma silmakirjalikke vanemaid kõige rohkem ja ootasid pikisilmi, millal nad ära lahutavad. Seejuures oli samuti huvitav, et Palini viimane laps sündis ajal, mil Sarah ja Todd üksteisega praktiliselt kokku ei puutunud. Tekkis küsimus, et kelle laps see siis oli, see Down'i sündroomiga Trig, kellest Sarah ei hoolinud.

Minule muidugi meenutas see lugu Palin'ist väga Ingridit. Kes samuti väljapoole näitas, kuidas ta kodus kõike teeb ja on, kuigi tegelikkuses ei teinud suurt midagi. Ja kõik need tema lood sellest, kuidas ta nüüd kitarri mängib ja maalib. Nojah. Tegelt ei viitsinud ta mitte midagi teha, istus kõik õhtud teleka ees ja vahtis seebikaid, värvis oma kunstküüsi ja imetles ennast peegli ees. Ma ostisin talle kitarri, et ta end veidigi arendaks, sest ta oli rääkinud, et mängis varem kitarri. Ta ise kirus selle peale, et miks ma raiskan raha kitarri peale, et parem ostku talle teemandiga sõrmus. Kitarri võttis kätte vast paar korda aastas, see tolmus kuskil kapi otsas. Sama lugu oli maalimisega, ma ostsin talle komplekti, ja siis ta paar korda käis Urve Paloga kuskil kursustel ja tegi ühe pildi. Teine on siiamaani poolik. Nüüd on huvitav vaadata, kuidas ta intervjuudes räägib, et mängib kitarri ja maalib. See, mis välja paistab, ja mis tegelikult on erinevad nagu öö ja päev.