Eesti riik on praegu nagu kana, kel on pea maha löödud, aga kes jookseb ikka edasi. Kanadel on nimelt säärane komme. Joosta edasi isegi siis, kui pea on maha löödud.
Sellise olukorra, kus riik näib niisama naeruväärne nagu kana, kel pea maha löödud, aga kes jookseb ikka edasi, on tekitanud selle riigi enda tipp-poliitikud. Üks esitab teiste kohta salapolitseisse kuriteoteate, süüdistades neid riigireetmises. Teised teevad selle teate suure kisa saatel avalikuks ja hakkavad seda ühte koledate sõnadega sõimama. Ja ütlevad, et hoopis too esimene on riigireetur ja maailma kõige suurem pätt, kuigi ta oli veel mõned kuud tagasi maailma kõige mõnusam võitluskaaslane ja kamraad.
Neljas saabub Brüsselist ja teatab tele-eetris, et mida tegi see üks, tema enda erakonnakaaslane, keda ta ise soojalt erakonna juhiks valida soovitas, on "jäle ja jälestusväärne".
Juhin tähelepanu asjaolule, et tegemist on ministritega. Ja see, mis toimub, on tavaline kätš, kakelung, kisma. Riik on mänguplats, kus kaklevad tänavapoisid. Üks paneb teisele jala taha, teine kisub ühel mütsi peast, kolmas kisab "loll"!
Ja tegemist on ministritega, riigi kõige tähtsamate ametnikega. Ja nende kõikide peod on maadlusest porised ja kaklusest kriimud.
Kuna riigis käib kaklus kõige kõrgemal tasemel, on riik muutunud juhitamatuks. Riigis on kaos. Ja kõige rohkem meenutab selline riik üht paanikasse saatunud kana, kel on küll pea maha löödud, aga kes jookseb lolli järjekindlusega edasi...
Taadikese Moskva näol on mõnus muie. Kui kaua üks peata kana joosta suudab, mis arvate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar