Esimesed kained jõulud

Ma ei mäletagi enam täpselt, millal ma viimati jõulude ajal kaine olin.

See võis olla 20 aastat tagasi, kui olin sõjaväes ja tähistasime jõule väikse eestlastest seltskonnaga Moskva linnas asuvas Botškarjovi-nimelises anorgaanilise keemia instituudis. Kus me installeerisime kambreid, kus pidi hakatama uurima Tšernobõlist toodud mulda. Kambrite seinad olid mitu meetrit paksud ja klaasplokk ühes seinas poolteist meetrit paks.
Lõunapausi ajal istusime oma soojakus ja kuulasime pikklainel Eesti Raadio uudiseid ning soovisime teineteisele häid jõule. Kuigi, kui nüüd hästi meenub, siis kellelgi oli ikka väike naps kapis ja igaüks sai väikse pitsi.

See oli siis ikkagi 21 aastat tagasi, kui olin just võetud sõjaväkke, ja olin Rodnikis utšebkas. See on väike linnake Moskvast 400 kilomeetrit ida pool, kus asus terve trobikond salajasi sõjatehaseid ning sõjaväeosi. Mehed olid ametis neis asutustes ja naised õmblusvabrikutes. Minu jõulud nägid välja sellised, et hommikul kella 6 ajal karjus päevnik: "Rota padjom!", mille peale kõik kargasid oma koikudest välja ja asusid unise peaga riideid otsima. Alussärgi ja pluusi väel aeti noorsõdurid välja 20-kraadise pakase kätte hommikuvõimlemist tegema. Siis tagasi kasarmusse, pesema, rivistusele ja hommikusöögile. Jõulud möödusid mingis hallis udus. Mõni eesti poiss vist korra mainis, et teate, täna on jõululaupäev. Mispeale sooviti teineteisele häid jõule ja igaüks uinus ilusate mälestustega varasematest jõuluõhtutest. Või kuidas keegi, paljud tähistasid tol ajal veel nääre, sest ametlikult ei tohtinud jõule pidada. Isegi kuused ilmusid müüki alles 25. detsembril. Loomulikult olid siis kõik need päevad tööpäevad ja inimesed, kui tahtsid, tähistasid jõule pärast väsitava tööpäeva lõppu. Avalikult kuskil jõuludest ei räägitud, isegi mitte koolis, kuigi vanemad inimesed, näiteks minu vanaema ütles ikka jõulud ja jõulud. Tema ei teadnud nääridest midagi. Kui talvisel näärivaheajal talle Aravule külla sõitsin, ütleks ta ikka, et lats tulli jõuludess minno mano.

Niisiis 21 aastat. Ohh, ma ei taha meenutada neid alkoholi koguseid, mis ma nende aastate jooksul olen jõulude ajal näost sisse ajanud. Eriti meeleolukas oli 1991. aasta, mil veetsin jõulud ja aastavahetuse Tartus, ühiselamus. Oli juba Eesti Vabariik ja vabadus. Poes olid müügil Hollandi Royal piiritus, mingi 130 rubla (13 krooni) liiter, ning Mehukatti, mille poolteise liitrine kanister maksis umbes samapalju. Pidu käis iga päev. Meie toast, toonasest Pälsoni 14 ühika toast nr 214 vooris läbi kõiksugu Tartu linna karvaseid ja sulelisi. Panime kõlarid aknale ning pidu laienes tänavale, sellest said osa ka vastasmaja ajaloolaste ühika elanikud.

Järgmised jõulud veetsin koos oma Soome sõpradega Kaug-Idas, 3-kuulise Siberi-Kaug-Ida-Mongoolia reisi viimastel päevadel. Kus me olime rongis, just lahkunud Ulan-Bator'ist ja võtnud sihiks Moskva ning Tallinna. Noja nagu võib arvata, ega me Venemaal reisides viinaklaasi põhja ei sülitanud.

Ning järgmised jõulud, 12 aastat järjest veetsin oma eksabikaasa vanemate pool Tõrvas. Nuhh, seal sai ikka kõvasti joodud. Nagu ikka paremates peredes, mehed istusid omaette lauas, juba jõululaupäeva õhtul, ja lasid viinal hea maitsta. Naised olid esialgu vait. Siis, kui mehed õlle peale üle läksid ja keel pehmeks läks, kukkusid naised tänitama. Kuni mehed, kes kuhu magama keerasid. Ah-jaa, sai käidud ka üksteise peredele jõuluvana tegemas. Ja seal, loomulikult, ei lastud jõuluvana ilma tuisupitsita kunagi minema. Ja kus sa siis jätad võtmata! Lapsed oleks kohe aru saanud, et pole õige jõuluvana, kui viina ei võta. Pidi võtma. Ja niimoodi olin tavaliselt juba jõululaupäeva õhtuks paras poiss. Järgmine hommik möödus pohmeluse-vines, kus sai eelmie päeva sündmusi läbi arutatud, et mis ja kuidas. Ning kingid uuesti, kainema peaga üle vaadatud. Ning siis toodi uuesti road lauale, pitsid kallati täis ning pidu jätkus uue hooga. Äiapapa tõi välja ka koduveini, hea kange kraami, mida sai liitrite viisi timmitud. Nii et olin pidevalt sellises vines. Ja sama kordus teisel jõulupühal, kuigi leebemas vormis, sest järgmiseks päevaks pidin olema juba kaine, et tagasi Tallinna sõita. Vahel see ei õnnestunud ning rooli istus naine, kes siis terve tee tänitas, milline joodikust mees tal on. Mees pidi olema hästi alandlik, madalam kui muru, keda keegi ei austanud, isegi mitte lapsed. Issi oli alati hästi paha ja emme alati hästi hea. Sellise sõidu peale sai õhtul tehtud veel paar pitsi viina või mõni pudel õlut, et see jama unustada ja rahulikult uinuda. Sest jõulude ja uue aasta vahel olid tihti tööpäevad ning tööle pidi juba kainena jõudma.

ENT! Oli ka aastaid, mil pühad kestsid pikalt. Ning jõulud arenesid sujuvalt üle aastavahetuseks. Ohh, ma ei taha parem seda aega meenutada. Olin pärast seda üleni paistes ja mulle tundub, et pole sellest paistetusest veel praegugi, aastaid hiljem lahti saanud.

Võrreldes tänasega on see eelmine elu nagu halb unenägu, nagu mingi painaja, mis aeg-ajalt veel meenub. Ja millest "üle" saamiseks on seda hea aeg-ajalt meenutada. Minupärast kasvõi hoiatuseks teistele.

Esimesed aastad koos Irjaga möödusid sujuvalt vana elu tuules, kui nii võib öelda. Kus siis jõulude ajal jõin ühe õlle ikka, justkui vanade aegade mälestuseks. Sest see pole justkui õige mees, kes üldse ei joo. Aga mis sa ühte õlut ikka ostad, ikka juba 4-5 pudelit, või siis 6. Ning midagi kõrvale ka, kas hõõgveini või rummi. Ja nii olid ka järgmised jõulud kui mitte just koopia, siis vähemalt peegeldus neist varasematest. Ju ma olen siis selline, kes ei suuda millegagi päevapealt lõpparvet teha. Kõik peab toimuma tasa ja targu, järk-järgult, samm-haaval. Kuni siis tänavuste jõuludeni, mis möödusid, ja ma ei valeta, täiesti kainelt. Ja polnudki üldse hull! Käia täiesti selge peaga ringi, jalutasime Irjaga Rakveres linnas ning peatusime ühe või teise maja juures ja mõistatasime, mis tegevus võiks seal sees olla. Linna peal oli üksikuid teisigi meiesuguseid, paare, ja peresid, ema, isa ja laps, kes rahulikult jalutasid, selle asemel, et hirmsal kombel rasvaseid jõulutoite ja viina ning õlut sisse ajada.

Ja mis kõige parem, ka pärast jõule on hea olla. Ei ole nii, nagu varasematel aastatel, et alkoholist pea paks. Kaugel sellest. Kuigi varasematel aastatel tundus, et see jätkub nii elu lõpuni, selline ohjeldamatu joomine. Ning lõpp saabib siis, kui sind kiirabiautoga minema viiakse. Nagu juhtus meie kalli presidendi-härraga, kes alles pärast ei tea kui mitmendat kokkukukkumist ja haiglasse sõidutamist ennast lõpuks kokku võttis ja alkoholist loobus. Nö surm silme ees. Ent selline eksperimenteerimine oma tervisega ei pruugi kõigil nii õnnelikult lõppeda kui presidendil. Paljude jaoks jääb sõit kiirabiautoga viimaseks. Ma ise kartsin ka varem seda. Teate, kui hea on tunne, kui seda ei pea enam kartma. Kui esimesel jõulupühal mäletad, mis sa jõululaupäeval tegid. Jumalik tunne.