Kuigi Andres Anvelt ütles, et rahvusvaheline pedofiilia on viimastel aastatel kõvasti edasi arenenud ja seetõttu on viimasel ajal ka rohkem juhtumeid päevavalgele tulnud, arvan ma siiski pigem seda, et antud hetkel on küsimus:
a) selles, et pedofiiliaga on Eestis vähe tegeldud, kuna pedofiilid on istunud ise lastekaitseasutuste eesotsas ja teemat tasalülitanud
b) selles, et kriis toob kõiksugu saasta välja
Kriis omab puhastavat toimet, seda ilmselt juba aastatuhandeid. Ühiskonda on ikka teatud intervalli järel tabanud kriisid, nii suuremad kui väiksemad, ning nad on alati omanud puhastavat toimet. Ja nad on alati tulnud ootamatult ning alati TULNUD, kuigi pärast igat kriisi on ühiskond alati lubanud, et kriisi enam ei tule ja teinud kõik võimaliku kriisi ärahoidmiseks. Seega võib kriisi pidada vältimatuks, samamoodi nagu ei saa vältida kevade saabumist pärast talve.
Kuigi kriisi loksutab ühiskonda päris kõvasti, ei ole ta ometi läbinisti paha. Kriis aitab paljud inimesed taevast maa peale tuua, näitab kätte, milles üks või teine inimene on tegelikult võimekas. Samuti selle, mis on tegelikult õige ja mis vale, kes on ausad, kes mitte, kes on tõeline sõber, kes on tegelikult truu. Ja niisamuti toob välja ühiskonna paised, kuna kriisi ajal kõik probleemid paratamatult võimenduvad. Millega seoses on kõrvalekaldeid, näiteks perverssusi nagu pedofiilia üha raskem varjata.
Sellega seoses ei tasu ära ehmatada, kui lähemal ajal tuleb päevavalgele palju seda, mida poleks osanud oodatagi. See on KRIIS, sõbrad!
Loo alguse juurde tagasi tulles:
viimasel ajal on tulnud lisaks pedofiiliale päevavalgele ka palju muid kuritegusid, mida samuti ei saa panna üksnes rahvusvahelise bisnise süüks. Mis aga loomulikult ei tähenda, et pedofiiliaga ei peaks tegelema rahvusvaheliselt. Pedofiilia on äri ja äri on olemuselt enamasti rahvusvaheline.
8 kommentaari:
Selle pedofiilia-hüsteeria üleskütmisega, mille alguseks on angloameerika meedia ponnistused, on ka Inno-Irja kaasa läinud. See on muidugi tore, pahad lastetrukkalid-värdjad tuleb kinni panna.
Aga kas selle teema ümber furoori tekitades ei juhi me tähelepanu kõrvale hoopis olulisematest asjadest? See pedofiiliamaania meenutab kangesti 17. sajandi nõiajahi-hüsteeriat, mida kirik igati kaasa õhutas oma makkiavellistlikus jaga-ja-valitse poliitikas. Nõnda saame üles ehitada pealekaebamisühiskonna, millele tuginevad kõik totalitaarsed riigid.
Nii et sooviks Innole-Irjale pisut kainet suhtumist sellesse kahtlemata närvikõditavasse teemasse...
Aga killuke rahvast deklareerib tihti, et on igaühe oma asi, kuidas endale rahuldust saab ja ühiskond ei tohiks neid diskrimineerida.
Küsimus on laiem. Ajastu on selline, et inimesed pole tihti võimelised mõistma, kuskohast läheb piir normaalsusel ja liialdustel. Iga TV kanal ja netilehekülg võib ühel hetkel üllatada mingite imelike banneritega või kuulutustega, kus on kallite porritelefonide numbrid, riistasuurendamistablettide reklaamid, kutsutakse ülesse omama võimalikult palju sekssuhteid kellega iganes. Kõike looritatakse hõiskega: "Seksuaalrevulutsioon oli eelmisel aastatuhandel, inimene peab saama nautida iseennast ja teisi!"
Lapsed on televiisori ees ja sealt tulevad aina saated, kus räägitakse üleaisalöömistest, "saladustest", igal viisil lahutamisest ja "piisava erutuse puudumisest".
Inimkond on lolliks aetud ja osa koorib sellelt vinge raha takkajärgi.
Ühtäkki juba püüatkse seadustada mingi konkreetse inimvähemuse seksuaalkaldeid, järgmisena nendele lapsendamisi, siis juba mine tea mida.
Ettevaatlikuks teeb.
Eesti puhul on probleem selles, et ühiskond on väike, olnud pikka aega suletud, probleemidest pole harjutud rääkima. NLiidus ju ei eksisteerinud ametlikult ei pedofiiliat, pederastiat, narkomaaniat ega prostitutsiooni, näiteks. Need olid kõik "mädaneva imperialistliku kapitalismi" sünnitised (tegelikkuses nad muidugi eksisteerisid ka NLiidus, aga neist ei räägitud lihtsalt, kuna avalik sõna oli jäiga kontrolli all). Seetõttu ei õppinud ega harjunud ühiskond nende asjadega tegelema. Pärast NLiidu lagunemist valitses paratamatult õhkkond, kus inimesed arvasid, et teha võib kõike. Pedofiilid tegutseseid karistamatult, justkui vasikad karjamaal, seetõttu oli võimalik, et nad sattusid just sinna, kuhu nad tahtsid. Ilma mingite piiranguteta. Samas ühiskond ei jõudnud oma tähelepanuga järgi. Nüüd, kriisi ajal kahtlemata võetakse kõik need asjad ükshaaval ette ja hekseldatakse läbi. Selles pole midagi halba. Kõigist asjadest tuleb rääkida. Ka lastele rääkida pedofiilia ohtudest, samuti prostitutsioonist, pederastiast ja narkomaaniast. Muidu kujunebki välja, et ülla-ülla, mu laps on pede, narkar, ja pedo veel pealekauba.
USAs õppides tuli mul ühika toakaaslasega jutuks suitsetamise teema. Ta ütles, et ei suitseta, sest vanaisa suitsetas ja suri kopsuvähki. Ta ütles, et muidu ta ilmselt suitsetaks, aga kuna ta ise on lähedalt näinud, mida see tähendab, siis ta seda ei tee.
Ma arvan, et kui näidata, mida kujutab endast pedofiilia, siis mitte ainult ei aita see pedofiilia võimalikke ohvreid, vaid ka neid, kellest võivad saada pedofiilid. See aitab õppida end paremini nägema ja tundma, ohtusid mõistma ja ennetama.
Salastamise loogika oleks selline, et ärme räägi suitsetamisest üldse, muidu hakatakse suitsetama. Kas ikka hakatakse?
Mõlema pedo tüpaaz on sarnane, ülekaalus, kõrge juuksepiir ja pisikesed käelabad ja lühikesed sõrmed.
iluspoiss
Tüpaažist rääkides lisaks veel, et kuigi siin pole Meola naerunäo pilte siis vägagi suure tõenäosusega evib ka tema seda kuulsat "pedonaeratust".
Mart Laaril on ka selline naeratus ja hüüdnimi Mõmmibeebi.
iluspoiss
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=200036
iluspoiss
Selle neliku tegemistest võiks ka kirjutada...Mul nii mõndagi kapis..
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=256657
iluspoiss
Postita kommentaar