Minu ja Inno suhtes alustati kriminaalmenetlust

Üks ajajärk on mööda läind.. Selline rida keerles mu peas, kui täna pärast oma postkastist kriminaalmenetluse alustamise teate kättesaamist mööda Rakvere tammiku lumiseid radu jalutasin. Ja kõikidele oma tuttavatele helistasin. Et nad teaks, et kui ma ei vasta, siis mind on kinni peetud. Mäletate mu luuletust: Kui mul homme hommikul käed raudu pannakse?... Muigan, kui sellele mõtlen, sest minu jaoks on see nüüd reaalsus. Minu ja ka Inno suhtes on alustatud kriminaalmenetlust.

Aga ma räägin teile algusest peale, mis meiega täna juhtus.

Hommik. Ärkame, joome kohvi ja mõtleme jalutama minna, sest on ilus talvine päev. On veel valge. Jõuame enne pimeda tulekut.

Inno vaatab igaks juhuks postkasti, et kas midagi on. Ja on. On kaks valget ümbrikku Rakvere politseijaoskonnast, üks Innole ja teine minule. Rebime need äreva südamega lahti ja seal on mustvalgel kirjas, et me oleme kahtlustatavad. Kriminaalasjas. Ja et meid on kutsutud esmaspäeval ülekuulamisele. Elle Karmi juurde. Innot kell üheksa hommikul ja mind kell üks päeval.

Me oleme kahtlustatavad. On ka ähvardus, et kui me ei tule, siis meid vahistatakse.

Mõned päevad tagasi, teisipäev, 8. detsember. On Johan Bäckmani kohtuistung Tallinna Halduskohtus, mida juhatab tore kohtunik Elle Kask. Mina olen Johani esindaja ja Inno on istungil ajakirjanik, kes kajastab toimuvat. Me suhtleme seal Dmitri Linteri, Maksim Reva, Leena Hietaneni ja Larissa Neštšadimovaga. Pärast protsessi istume Johani, Leena ja Maksimiga Solarise Keskuse kiirsööklas Lidos ja Johan annab mulle Naši komissari Mariana Skvortsova volikirja, millega ta nimetab mind oma esindajaks ja volitab mind enda nimel toiminguid tegema (selgituseks - ma olen tõepoolest nõustunud esindama neid noori tegelasi Našist, kes seisid 2007ndal aastal Tõnismäel, Pronkssõduri endises asukohas, pilotkad peas, millega nende "Eesti-vastane" tegevus piirdus).

9. detsember. Ma saadan Siseministeeriumisse meili teel teabenõude, et mulle väljastataks siseminister Jüri Pihli käskkiri nr 92, millega Mariana suhtes kohaldati sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki.

11. detsember. Siiri Leskov siseministeeriumist vastab mu meilile ja palub mul saata postiga volikirja originaal, mis kinnitab, et allkiri on tõepoolest Mariana Skvortsova oma. Luban seda teha.

12. detsember, täna. See kiri postkastis. Mis käsib meil ilmuda ülekuulamisele 14. detsembril, s.o kahe päeva pärast (seadus nõuab 10-päevast etteteatamist). Ja kirjas ei ole paragrahvi, milles meid kahtlustatakse ja kahtlustatavatena üe kuulata tahetakse.

Ehmatame natuke ära. Ikkagi krimasi ju. Ütlen Innole, et käime politseis ära. Ma küsin, mis paragrahv on, sest mul on õigus seda teada. Kutsel uurija juurde peab olema kirjas, millise kuriteo toimepanemises inimest kahtlustatakse ja üle kuulata tahetakse. Seda paragrahvi aga meie kutsetel pole.

Sõidame Rakvere politseijaoskonna ette ja sisse lähen mina, sest mina olen jurist. Uks on kinni, aga see tehakse mulle lahti. Näitan korrapidajale paberit ja teatan, et uurija on unustanud märkida paragrahvi. Korrapidaja (Rene Kukk) mõistab mu muret ja helistab uurijale. Nad vestlevad midagi, korrapidaja paneb toru ära ja ütleb, et ta ei saa mulle öelda, millise kuriteo toimepanemises mind kahtlustatakse. Et uurija ei lubanud. Et ma pean kohale tulema. Ja kui ma ei tule, siis mind vahistatakse.

Nad ei tee nalja. Mul käib pea ringi. Mõtlen, et Inno ootab autos. Üritan neile veel kord selgeks teha, et mul on ÕIGUS teada, milles mind kahtlustatakse. Korrapidaja vaatab mulle tigedalt otsa ja käratab, et kas ma ei saanud aru, et saan seda teada esmaspäeval. Ja et nad ei pea mulle mitte kui midagi ütlema. Naiskorrapidajale tuleb appi meeskorrapidaja, kes vaatab mulle kurjalt otsa ja ütleb: "Nägemist!".

Longin Inno juurde ja ütlen talle, et mulle ei öeldud, milles meid kahtlustatakse. Korraga tärkab mus raev. Et fakk, nii ma seda ei jäta. Minge te õige ka perse. Ja helistan Johan Bäckmanile, Maksim Revale, Dmitri Linterile ja teistele. Et kui mul esmaspäeva hommikul käed raudu pannakse, siis nad teavad. Johan on Suhhumis, jälgib kohalikke valimisi, ta ei kuule mind hästi, aga lubab tagasi helistada.

Maksim lubab helistada vene pressile ja ütleb, et me ei muretseks. Viskan nalja, et peame varsti Venemaalt poliitilist varjupaika paluma. Maksim lohutab, et nii hull asi vist siiski pole.

Lähme Innoga jalutama. Pea on paks. Kui oleme maja taga metsas, helistab esimene vene ajakirjanik. Räägin talle, et jaa, vastab tõele, et minu suhtes on alustatud kriminaalmenetlust. Ja et jaa, ma olen tõepoolest andnud nõusoleku esindada kaht inimest Našist. Ja et minu suhtes alustati kriminaalmenetlust paar päeva pärast seda, kui ma olin Mariana Skvortsova esindajana siseministeeriumisse pöördunud.

Helistan Aleksandr Korobovile Notsnoi Dozorist, kes on Rootsis. Ta ütleb, et see on uskumatu.

Helistab Johan ja ei suuda uskuda, mida ma talle räägin. Ta pakub, et ta võib ju Tallinna Halduskohtust oma kaebuse tagasi võtta, sest ta tõesti ei taha mulle probleeme. See on Johanist armas, aga ma rahustan ta maha ja ütlen, et "ei anneta periksi". Sest minu seisukoht on ja ma ütlesin seda ka kohtus, et Johan on vaid rahumeelselt oma arvamust väljendanud, ta ei ole mitte kedagi ähvardanud ning ta ei ole rikkunud mitte ühtegi Eesti Vabariigi seadust, üksnes kasutanud oma Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusaktidega tagatud õigust väljendusvabadusele ja õigust rahumeelselt koguneda. See on kõik ja isegi kui minu suhtes tema huvide esindamise pärast kriminaalmenetlust peaks alustatama (ja seda juba ongi alustatud), jään ma endale kindlaks: siseminister Jüri Pihli ja siseminister Marko Pomerantsi käskkirjad, millega Johan Bäckmanil Eesti Vabariiki sisse sõita keelati, olid õigusvastased. Ja mitte ükski survestamine ei pane mind oma meelt muutma. Sama lugu Našiga - noored inimesed käisid siin, protesteerisid sõduri teisaldamuse vastu, seisid mõnda aega, piltokad peas, Tõnismäel ja juba kümneks aastaks maaletulekukeeld! Jaburuse tipp, mis peaks olema demokraatlikus riigis mõeldamatu. Johan rahuneb ka maha ja lubab õhtul ühendust võtta.

Helistan Leena Hietanenile, kes on "järkyttynyt". Ta ütleb, et tal on nii vastik, et ta ei taha enam Eestis olla.

Mul on endal sama tunne. Täna on esimene päev, kus mul on oksemaik suus, kui ma mõtlen Eesti Vabariigile. Alustage mu suhtes nii palju menetlusi kui kulub seepärast, et ma seda ütlesin, aga mul on täna Eesti Vabariigile mõeldes oksemaik suus.

See ei ole enam see riik, mille eest mu isa üle mere põgenemata jättis ja sõtta läks. See ei ole enam see riik, mille pärast mu vanaisa küüdirongi pealt põgenes ja läbi laia Venemaa koju tagasi tuli. See ei ole enam see riik, mida mina oma südames armastasin. Ma armastan endiselt selle riigi maad ja rahvast, aga ma ei armasta seda riiki. See riik on seest mädanenud ja väljast kärnas, tema silmad ei näe ja ta kõrvad ei kuule. Ta on hirmu riik ja see hirm on hakanud arvama, et teda võidakse hakata mitte kartma. Täpselt nagu mu luuletuses:

Hirm on korrektne mees
Ta ei kägista kunagi mustade kinnastega
Vaid ikka valgetega
Ja ta kõrvad ei paista välja kuskilt

Ta on sündmustest ees
ja aimab
et teda võidakse hakata mitte kartma /.../


How true :).

Aga ikkagi, üks ajajärk on mööda läind. Totalitaarriik ei tule kunagi prauhti ja pasunahelide saatel, vaid tasa ja vargsi, areldi ja kompides. Alguses sirutab ühe ja siis juba teise ning kolmanda järele. Kõigepealt võetakse need, kes kõige kõvemini karjuvad, pärast tasasemad ja lõpeks need, kes julgesid mõelda.

Üks ajajärk on mööda läind ja teine tulnd. Me ei tea veel, mis nägu ta on. Aga uskuge mind, me saame seda üsna pea teada. Kes varem, kes hiljem.

Vaadake, sõnavabadus on habras asi. Me võime Johan Bäckmani, našide ja dozornikutega mitte nõustuda, aga me ei tohi neil suud kinni panna, sest kui me paneme suu kinni neil ja teeme seda sellepärast, et meile nende väljaöeldu ei meeldi, siis on ühiskond tunnistanud lubatavaks kõikide nende inimeste suu sulgemise, kes mõtlevad erinevalt. Ja nõnda tekibki ühetaoline mõtlemine, sest keegi ei julge enam mitte nõustuda, protestida, vaidlustada, meelt avaldada.

Võim teeb inimesele liiga, aga inimene ei julge kaevata, sest siis oleks ta kohe mittenõustuja, autoriteedi vaidlustaja, teisitimõtleja, mässaja. Tal on lihtsam olla nõustuja, kaastööline, takkakiitja ja tallalakkuja. Sest ta saab siis rahulikult elada, tema suhtes ei alustata ühtegi menetlust, ei väärteo- ega kriminaalasjas. Ta saab oma elu rahulikult ära elada. Küll pesulõks huulil, aga turvaliselt. Mutrikesena, aga vähemasti pöörleva mutrikesena. Olulise lülina masinavärgist.

Sel, kes oravarattas pöörelda ei taha, tuleb ju tunda külma ja nälga ning ühiskonna halvakspanu. Kas saab kellelegi ette heita, kui ta valib masinavärgi? Eh, ei saa.

Aga sellist riiki, mis sunnib oma inimesi selliseid valikuid langetama, saab süüdistada küll. Ja väga paljus.

PS Kriminaalasi on ilmselt alustatud selle uue paragrahvi alusel, mis näeb ette vastutuse koostöö eest Eesti-vastaste inimeste ja organisatsioonidega. Meie kirjutasime siin blogis, miks selline seadus ei ole hea. Tulemust näete nüüd ise. Mina olen advokaat ja Inno on ajakirjanik ning meid on võimalik süüdi mõista.