Eesti õigussüsteemist, olulist 1/100

Raul Narits, ajakiri.ut.ee veebist.

Algab uus rubriik kohvikus nimega "Eesti õigussüsteemist, olulist", kus ma annan teile ülevaate meie õigussüsteemist ning kirjeldan üksikasjaliselt ning üksteisejärel kõiki kohtunikke, prokuröre, advokaate ja õigusteadlasi, kellega ma õpinguteaastatel Tartu Ülikoolis, Tallinna Prokuratuuris töötades ja hiljemgi kokku puutusin. Kuna süsteem on esitanud minule väljakutse, siis mina esitan nüüd väljakutse süsteemile.

Kellest alustada? Alustaks kronoloogilises järjekorras Tartu Ülikoolist ning oma õppejõududest, kuna just need inimesed õpetavad noori juriste, on õpetanud ka paljusid kohtunikke, prokuröre ning advokaate ja vastutavad seepärast samuti selle eest, et meie õigussüsteem on selline nagu ta parajasti on - lombakas, ühest kõrvast kurt ja ühest silmast pime ning mille posteritüdruk on vandeadvokaat Mare Lust, kes tuli kohtusaalis vastaspoolele kallale ja ähvardas teda ära tappa, lisades üleolevalt: "Ja mine kaeba!".
See "Ja mine kaeba!", lause, mis väljus eesti ühe kõige ebaeetilisema advokaadi Mare Lusti suust, iseloomustabki minu meelest kõige paremini Eesti õigussüsteemi täna. Kus inimesel on vormiliselt, de iure kõik võimalused oma õiguste kaitsmiseks, kuid kui ta reaalselt, politseiniku või kohtuniku ees oma seaduses sätestatud õigustele apelleerib, siis tegelikult, de facto ei olegi tal muud õigust kui seesama kaebeõigus. Aga ka stalinlik režiim lubas inimesel kaevata, niisamuti hitlerlik. Mitte ükski režiim, olgu ta nii repressiivne kui tahes, pole ära võtnud inimese kaebeõigust. Seda seepärast, et ka repressiivne režiim tahab paista õiglane.

Mare Lust oli nii üleolev, sest teadis juba ette, millise otsuse advokatuuri aukohus teeb. Ta oli üleolev ka Pealtnägija saates, kui Mihkel Kärmas küsis talt, kas ta kardab. Ei, ütles Mare Lust upsakalt ja kehitas õlgu. Tõepoolest, miks ta pidanukski kartma? Ta on end süsteemi nö sisse söönud, seal endale hulga sõprus- ning sõltuvussuhteid tekitanud ning ta ei pea kartma isegi siis, kui ta oleks vastapoole pikali paisanud ja tema kõhul jalgadega trampinud.

See on Eesti õigussüsteemi esimene traagika - liiga paljud selliseid inimesi, kes on end süsteemi mõnusasti sisse söönud, seal end kehtestanud ning kellega ei juhtu seepärast midagi - isegi siis, kui nad panevad toime kuriteo, mis jäädvustatakse videolindile.

Ma juhiks teie tähelepanu asjaolule, et advokatuuri aukohtu üks liikmeid, kes otsustas Mare Lusti küsimust, oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Raul Narits. Minu õppejõud, kes rääkis meile, noortele tudengitele, suureliselt õigusest ja õiglusest ning kukutas sama suureliselt tudengeid eksamitel oma suva järgi läbi. Naritsal oli sageli tavaks näiteks tähestikulisest nimekirjast pooled inimesed eksamilt läbi lasta ning pooled läbi kukutada. Ta ise paistis sellest mingit perversset mõnu tundvat, aga mitte keegi ei julenud mitte midagi öelda, sest tema olekus, ta kilavates silmades oli midagi õõvastavat. Ta oli selline, kuidas nüüd öeldagi - väike diktaator. Nagu Hitler. Ma arvan, et Adolf Hitler oli kõnesid pidades umbes samasuguses ekstaasis nagu Raul Narits loenguid pidades.

Tema on aga üks õigusteaduskonna õppejõududest, kes juuratudengitele õigust ja õiglust õpetab. Ning Mare Lusti suguste üle advokatuuri aukohtus "õigust" ja "õiglust" mõistab.

Ma arvan, ei öelda ilmaasjata, et kala hakkab mädanema peast. Eesti õigussüsteemi hädades ei ole kindlasti süüdi vaid seadust rakendavad kohtunikud, need talaarides turumüüjad, kellest vähemasti pooled seda õilsat ametit häbistavad.

Suur süü lasub ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõududel, professorite, dotsentidel ja lektoritel, kes püsivad vait ega astu mitte kunagi õiguse kaitseks välja, kui seda riigis jalgade alla tallatakse.

Õigusteadlased vaikisid, kui vabadusvõitleja Tiit Madisson vangistati - veel enam, Riigikohtu kohtunikud Eerik Kergandberg, Peeter Vaher ja Jüri Ilvest, Tartu Ülikooli õppejõud, kirjutasid ise süüdimõistvale otsusele alla. Tartu Ülikooli õppejõududel oli võimalus kõnelda pärast Lihulat ja pärast Pronksiööd, aga nad vaikisid. Nad vaikisid, kui Kaitsepolitsei noori loomaõiguslasi taga kiusas ja kui võeti vastu seadus, mis lubab panna vangi meeleavalduse organiseerija, kui see viib massiliste korratusteni. Viimasel puhul panin ma seda eriti imeks, sest vastu võeti õigusruumi tundmatuseni muutev seaduseelnõu, mis piiras olulisel määral inimeste vabadusi. Aga meie esiõigusteadlased, Tartu Ülikooli õppejõud vaikisid.

Nad kas ei tahtnud või ei julgenud kõnelda, üleüldises hirmu õhkkonnas, kus kõik kardavad, sest ei taha saada kutset Toompuiesteele, on see mõneti loomulik, kuid see kõikevallutav ning halvav hirm on tekitanud meie riigis olukorra, kus õigusest on saanud "õigus" ja õiglusest "õiglus". Needsamad hirmunud õppejõud võivad küll Tartu Ülikooli turvaliste seinte vahel õigust õpetada, kuid Liivalaia ja Kentmanni ning teiste kohtumajade seinte vahel, tänavatel ja teedel saab sellest jälle "õigus". Suletud ühiskond loob suletud süsteeme, suletud süsteemid loovad suletud allsüsteeme. Tartu Ülikooli õppejõud elavad omas maailmas, õpetades õigust, julgemata puutuda seda maailma, kus valitseb "õigus". Igaüks muretseb oma töö, palga, naha pärast.

Aga nemad on pea ainsad, kes riigi ulatuslikele inimõiguste rikkumistele tähelepanu juhtida saaksid ja keda sealjuures ka tõsiselt võetaks. Kuna nad seda ei tee, siis ei olegi kedagi. Ning "õigus", mis nagu õiguski paljuneb ja tugevneb vastavalt sellele, kuidas teda taasluuakse, kinnitab Vaikivate Õigusteadlaste Riigis üha julgemalt kanda.

Jätkub..