Eesti õigussüsteemist, olulist 2/100

Peeter Järvelaid (vasakul, Pärnu Postimehe veebist) ja Margus Gross (Tartu Postimehe veebist).

"Kapo nõudis, et räägiksin Ringmaa kohta ükskõik mida, muidu leitakse mulle midagi ja viis aastat kohus mulle ikka mõistab" - sedasi ütles üks 70-aastane vanamees Eesti Kaitsepolitsei kohta.

Tunnistan, et see rahu, jäine nagu tänane ilm, millega süsteem inimeste õigusi rikub, muutub päev-päevalt jubedamaks. Valus on, kui loen, kuidas Kaitsepolitsei ja Lõuna Prokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross kohtlesid Henrik Kurvitsat, 70-aastast vanameest, väidetava pommimehe Märt Ringmaa sõpra, kes ei tahtnud oma sõbra vastu tunnistada.
Toosama prokurör, Margus Gross, kes lõpetas sõrmenipsuga menetluse Tartu don'i Neinar Seli ja tolle naise suhtes, pani samasuguse sõrmenipsuga vangi lihtsa vana mehe, sest leidis, et oht, et too vana ja haige mees võib uusi kuritegusid toime panna, on ülikõrge (!).

Mõni ime siis, et siiagi, meie väiksesse kohvikusse on ilmunud külalised, kes ähvardavad meid iga päev sulgemise, isoleerimise, vangla ja hullumajaga. Kui mõelda, siis see ei kõlagi enam nii imelikult. Need ähvardused - "Hakka juba kuivikuid koguma", "Tee endale juba tätokas ära", "Järgmisel aastal pannakse teid niikuinii vangi" ja nii edasi. Need ähvardused on nii armsalt eestilikud. Sellised kodused. Sest kui vähegi Eesti õigusõhku nuusutad, enda ümber ringi vaatad, siis näed, et inimesi mitte ainult ei ähvardata, vaid pannaksegi iga päev vangi. Päriselt. Vanglast on saanud midagi tuttavlikku, trelle nähes ei teki enam võõristustunnet, sest see, mis kunagi tekitas õõvastust, vangla, on sind nii lähedalt puudutanud. Mõned su sõbrad on seal juba käinud, mõni kuid, mõni nädalaid, mõni päevi.

Vanglad ei ole enam ohtlike kurjategijate ühiskonnast isoleerimiseks, vaid inimeste distsiplineerimiseks, allutamiseks, hirmutamiseks. Kõik teed viivad vanglasse.

See on natuke hirmus, aga sel on ka omalaadne, ootamatu võlu.

Tänases Eestis, stalinliku repressiivaparaadi, eeluurimise ja kohtuga Eestis on nimelt au kinni minna. Tõsiselt. On au olla kinni peetud, au olla vahistatud, au istuda vangis. Ma kadestan neid, kes seal juba käinud. Kui Eesti kunagi vaba on, siis nad saavad uhkustada, et istusid  s i i s  kinni.

Seda, et me riigis on ühel päeval lood sedasi, et inimesel, kelle suhtes on alustatud menetlust, võiks olla uhke tunne, poleks ma Tartu Ülikooli õigusteaduskonda õppima asudes, aastal 1995 ilmaski uskuda suutnud.

Oli jäänud aasta Tiit Madissoni lavastamiseni riigireeturiks ja Riigikohtu muutumiseni poliitiliseks kohtuks, kuid Tartu Ülikooli tudengid, mina nende seas, uskusid siis veel siiralt, et õigus, ius, on jumal ja süsteem tema teener. Mitte vastupidi.

Meie õppejõud olid entusiastlikud. Professor Järvelaid rääkis, et just meie, juuratudengid, oleme Tartu Ülikooli tudengitest kõige erilisemad, väljavalitud, sest meile on võimaldatud õppida ÕIGUST. Õigus, ius - see sõna oli siis püha, mõistate?

Ma ei tea, milliste mõtetega istuvad loengupinkides õigusteaduskonna tudengid täna. Millest nad mõtlevad. Ja kas nad tunnevad, et see sõna, õigus, on püha. Kas õppejõud on endistviisi entusiastlikud või kõnnivad nad, pilk maas, sest teavad, mida tehakse inimestega väljaspool Iuridicumi, aga ei julge sest kõnelda.

Too vanamees, keda Kaitsepolitsei kui palli põrgatas, ütles, et Eesti riigis on kõige tähtsam Kaitsepolitsei. Ma lisaks - Eesti Vabariiki valitseb Kaitsepolitsei. Nagu Nõukogude Liitu valitses KGB. Ja see Kaitsepolitsei, õieti poliitiline politsei, mis hoiab kiivalt silma peal kõigel, mis õigusruumis toimub, on allutanud õiguse, ius'i ning muutnud iseend jumalaks.

Kaitsepolitsei on jumal ja õigus on tema teener.

Kaitsepolitsei dikteerimisel luuakse uusi seadusi, mille võikaima näitena võib tuua seadusemuudatuse, mis võimaldab nüüd võtta kriminaalvastutuse meeleavalduse korraldaja, kui sellele meeleavaldusele järgnevad rahvarahutused. Ja sellesama Kaitsepolitsei dikteerimisel neid seaduseid ka rakendatakse: eeluuritakse ja mõistetakse kohut.

See, kuidas Eesti Vabariik oma inimesi represseerib, ei paista veel hästi välja, sest vaba Euroopa ei suuda ikka veel uskuda, et Euroopa Liidu sees on üks riik, kus inimeste õigusi nii räigelt rikutakse. Kus ekspertiise tehakse telefoni teel. Kus teisitimõtlejate kodudes korraldatakse läbiotsimisi. Kus üks inimene paneb toime tõsise kuriteo ja pääseb laksuga näppude pihta, aga teine väikse sulitembu ja läheb pooleks aastaks trellide taha.

Kus seda kõike võibki tegelikult vabalt teha ja mitte keegi ei ütle mitte midagi.

Euroopa vaikib veel, aga mul on tunne, et mitte kauaks. Saavad teoks Eestisse mitte sisse lastud Johan Bäckmani prohvetlikud sõnad: "Eesti on teel põrgusse". Või mis, Eesti ongi juba põrgus. Toime on pandud väga palju kuritegusid.

Ja ma ei pea silmas mitte neid kuritegusid, mida on Kaitsepolitsei valvsa pilgu all menetletud, vaid neid kuritegusid, mida  e i  ole menetletud. Mida on toime pannud Kaitsepolitsei, politsei, prokuratuur, kohus.

Ütleksin tänastele juuratudengitele: usku õigusesse, ius'i ilma jutumärkideta ei maksa siiski kaotada. Õigust on õilis armastada ja vabas ühiskonnas, kus ei valitse mitte ainult seadused, vaid ka seaduslikkus, kus menetlused on ausad, õiglased ja erapooletud, on au olla jurist. Vabas ühiskonnas võib jurist end tõesti "väljavalituna" tunda ja heal õppejõul Peeter Järvelaiul on õigus.

Praegu, nähes, kuidas süsteem õigust vägistab, on jurist olla häbi.

Aga ootame, sõbrad, küll ajad kord muutuvad. Mul on miskipärast tunne, et nad muutuvad juba üsna varsti.

kindlate usteni on pikk tee
purunematute akendeni on väsitav tee
tühjad kongid on valusalt viirastuslikult


Aga kevad ei ole enam kaugel.