Kas õnn on tõesti rahas?

"Raha jutt käib iga päev iga mehe suus..." kõlas kunagi andeka multiandeka kunstniku Hardi Volmeri ja tema bändi "Singer Vinger" esitatud laulusalm.

Samas öeldakse "Õnn ei ole rahas", see oli, samuti multiandeka, IRLi ideoloogi Kaur Hansoni ja tema lähemate sõprade välja mõeldud loosung, mis pidi aitama erakonna uutele tippudele.

Tänases Eestis on raha jutt tõesti iga mehe suus ning sellest, raha-jutust siis, võib välja lugeda, et erinevalt IRLi noorte meeste ideest on õnn siiski rahas. Raha hulgas, täpsustatakse sinna juurde.

Võtame näiteks lapsed. Rahva eliiti ei huvita absoluutselt see, kas lapsed saavad kohtuda oma isa ja emaga, või mis nad üldse igapäevaselt teevad. See justkui pole oluline. Ent kõiki huvitab see, palju need lapsed raha saavad. See on väga oluline. Sestap pannakse avalikku häbiposti need vanemad, enamasti isad, kes lastele piisavas koguses seda kõige olulisemat, raha ei anna. Kui raha on nii oluline, siis jääb mulje, et raha eest saab kõike, ka armastust. Sest lapsed ju vajavad armastust. Või vajavad nad pigem raha, ja alles siis armastust? Või saab armastust osta raha eest? See on tõepoolest Nobelit väärt avastus, mida Eesti valitsejad võiks kohe laiemalt propageerima hakata. Ehk saab Eesti sellega suurte tähtedega maailmakaardile joonistatud. Mitte ainult USA presidendi gloobusele, või kuidas see legend Lennart Meriga seoses oligi.

Muide, USA presidendist. Eile õhtul oli CNNis "breaking news", kuidas USA ekspresident Bill Clinton viidi haiglasse, põhjuseks valud rinnus. Miks sellest räägiti? Sest see oli oluline. Bill Clintoni tervis oli oluline. Ma pole kuulnud, et Bill Clintoni teema oli "breaking news", kui ta teenis järjekordse miljoni. Või isegi kümme miljonit. Mistõttu võib arvata, et tervist peetakse olulisemaks kui raha. Ja tervis ongi olulisem kui raha, öeldakse lausa, et tervist raha eest osta ei saa. Aga kui on tervist, siis on võimalik teenida ka raha.

Tuleme nüüd tagasi väikse Eesti juurde. Kas Eesti riik hoolitseb inimese tervise eest? Kas mõtleb lapse tervisele? Kas mõtleb sellele, milliseid vintsutusi võib põhjustada seesama avalik häbipost, kuhu pannakse, teoorias 5000 meest, ja mõned naised ka. Öeldakse, et ei, mis see mehe jaoks teeb, eksole. Mehed ei nuta. Mehed peavad kõik välja kannatama. Meestel on raudne tervis. Meestel on raudne magu. STOPP!!! Kas ikka on?! Eesti mehe eluiga on võrreldes selle maailmaga, kuhu Eesti pürib, naeruväärselt väike. Miks? Sest see keskkond, kus eesti mees elab, ja see keskkond, kust ta tuleb, ei väärtustanud tervist. Võib küsida, et mida see keskkond siis väärtustas, no ilmselt tööd, eksole, palehigis tööd selle kommunismi saavutamiseks, mida kunagi ei tulnud, mis osutus utoopiaks, ja mis viis kaasa paljude meeste, aga ka naiste tervise. Ning sellest töö-kultusest sai märkamatult raha-kultus. Kus samuti tervist ei väärtustata, kuigi selleks, et tööd teha ja raha teenida, peab olema tervist. Eestis kipub olema vatsupidi, kõigepealt näita ette töö ja raha, siis hakkame tervise peale mõtlema.

Ma ise oleks nõus ära andma kõik enda raske higi ja vaevaga teenitud raha, kui ma oleks 20selt saanud teada kõigist neist avastustest, mis ma olen hilisemas elus oma tervise puhul teinud. Näiteks seda, kui olulist rolli mängib tervisliku seisundi puhul TOITUMINE. Et see mängib lausa võtmerolli. Et sellest, mida sa just praegu suhu pistad, sõltub see, kuidas sa end tunned 5 minuti, poole tunni, poole päeva, nädala või isegi kuu aja pärast. Sellest sõltub, mida sa mõtled või tunned. Sellest sõltub kogu su elu. Ma oleks ära andnud terve varanduse teadmise eest, et sa oled see, mida sa sööd. Sest siis, kui ma olin noor, sellest ei räägitud. Miks? Sest ühiskond seda ei väärtustanud. Ühiskonna jaoks oli oluline töö, peaasi, et kiiresti tööle hakkad. Mäletate ju küll, kuidas kõiki sunniti tööle, isegi invaliide. Päris sandid, need, kes jalga ega kätt ei jaksanud tõsta, need jäeti koju surema. Aga kes vähegi said, näiteks pimedad, need pandi küürimisharju ja jalamatte tegema. See asi pole praeguseks oluliselt muutunud, ma mõtlen siin suhtumist, kuigi pimedad on tänu arvutustehnikale saanud võimaluse hakata ka oma mõistusega tööd tegema.

Ma olen seda ka varem öelnud, ja ei pea paljuks üle korrata, et minu jaoks on õnn kalli ja lähedase inimesega koos veedetud aeg. Minu jaoks pole õnn rahas, kuigi see võib tänases Eestis tunduda tobe, sest enamik on liitunud koos peaministri Andrus Ansipiga võidujooksuga, mille võidab see, kellel on finišijoont ületades kõige rohkem seda va krabisevat. Selleks on loodud palju võimalusi, kõiksugu fondid ja seltsid, ühingud, kontod, mida kirjeldatakse ka ühisnimetajaga investeeringud, mis siis aitavad kaasa suure eesmärgi saavutamisele. Ent kui seda võidujooksu kõrvalt vaadata, kui end seada kõrvaltvaataja positsioonile, siis mida me seal näeme, millised on need tegelased, kes selles võidujooksus osalevad. Küsigem, kui julgeme, kas need inimesed seal võidujooksus on ÕNNELIKUD? Nad on nüüd jooksnud juba ligemale 20 aastat, terve ühe inimpõlve, ja peaks olema superõnnelikud, või mis? Vähemalt teooria järgi. Sest muidu nad ju ei jookseks, kui nad ei usuks, et see jooksmine teeb neid õnnelikuks.

Njah, rasked küsimused, ilmselt veel raskemad vastused. Mis mind imestama paneb, on see, et ühiskond, või riik, mis seda ühiskonda koos hoiab, lausa SUNNIB inimesi selles võidujooksus osalema. Kuigi pole selge, kas see jooks on üldse mõistlik, või, ütleme, mõistlikum kui see jooks, milles osalesid meie isad ja vanaisad ning mis lõppes kui lõigatult 1991. aastal. Kas see uus jooks on etem? Ja kui on, siis kust seda võetakse, et ta on etem? Kas keegi teab seda omast kogemusest öelda, keegi, kes on käinud seal lõpus, keegi, kes on ületanud finišijoone, ja teab, et seal on elu palju parem ning ta on seal õnnelik. Mina pole sellistest kuulnud. Ma olen kuulnud ainult legende, või ajakirjanduses kirjeldatud lugusid sellest, kuidas nii mõnigi tegelane on endal vahetult enne finišijooneni jõudmist nööri kaela pannud, või lausa rongi alla hüpanud, nagu juhtus maailma ühe jõukama moguli Adolf Merckle'ga, kellele kuulusid sellised gigandid nagu Ratiopharm ja HeidelbergCement. Muide, suur osa Eestis müüdavast gripirohust paratsetamoolist on Ratiopharmi toodang, ning Kunda tsemenditehase omanik on HeidelbergCement. Nii et see onu, Adolf Merckle omab, või õigemini omas kokkupuuteid iga eestimaalasega, iga eestlane andis oma panuse selleks, et Adolf saaks esimeste hulgas finišijoone ületatud, Adolf sai Eestist miljoneid kroone, ent sellele vaatamata hüppas rongi alla. Jube, eks. Ja kas on vaja veel paremat tõestust selle kohta, et õnn ei ole rahas. Olenemata rahanumbritest, näidake mulle kõigepealt inimest, kelle raha on õnnelikuks teinud.

Ning nüüd, kui raha ei tee õnnelikuks, vastupidi, viib ka tugeva närvikavaga inimese hukule, siis miks sunnib Eesti riik inimesi osalema selles võidujooksus, mis kedagi õnnelikuks ei tee?! Seda ühelt poolt. Teiselt poolt, kui Eesti riik ei tee mitte mingeid jõupingutusi selleks, et lapsed saaksid suhelda oma isa ja emaga, loob see erakordselt viljaka pinnase selliste õnne ja armastuse apologeetide nagu Kaur Hanson tegevuseks. Hanson, nagu ka välja öeldi, on vaid jäämäe veepealne osa.