Mis saab Eesti (õukonna)ajakirjandusest?

Eesti ajakirjandust ootavad ees huvitavad ajad. Murrang on toimumas just nüüd, mil ajakirjandus jaguneb laias laastus kaheks: poliitiliselt korrektne riigitruu nn õukonna-ajakirjandus ja võimalikult tõetruult tegelikkust peegeldav ajakirjandus.

Esimese, õukonnameedia grupi kindel liider on Postimees, kus nö päris elust on vaid mõned lood terve aasta jooksul. Ülejäänu on selline klanitud mass, mis meenutab kunagisi väljaandeid Rahva Hääl ja Pravda. Kus harva ilmus midagi tõeliselt säravat. Ja mis oli võimu suhtes alati lojaalne. Mis oli võimuga kokku kasvanud, mis edastas võimule kasulikke ja vajalikke sõnumeid. Ja mis olid kõige loetavamad väljaanded, sest totalitaarses ühiskonnas on enamik rahvast võimu-meelne, kuna teab, et võimule vastu astumine tähendab probleeme. Seetõttu luges rahvas õhinal ka neid väljaandeid, et saada aimu sellest, mis võimule meeldib ja mis mitte.

Õukonnameedia gruppi on trüginud ka kunagine vabameelne Eesti Ekspress ning Päevaleht. Mis on viimastel aastatel rõhutatult riigitruud. Päevaleht koguni deklareeris avalikult, et ei taha olla neljas võim, vaid on neljas seisus. Mis siis tähendab truuduse vandumist võimule. Võimu teenimist.

Teise, nö vaba ajakirjanduse gruppi kuulub, mis üllatav, Õhtuleht. Mis avaldab viimasel ajal üha teravamaid juhtkirju ning mis avaldab infot elust enesest. Ning, mis üllatav, kui lugeda paralleelselt Õhtulehte ja Postimeest, siis ei saagi aru, et need väljaanded ilmuvad ühes ja samas riigis. Nii nagu kunagi oli raske uskuda, et Rahva Hääl ja Eesti Ekspress ilmuvad ühes ja samas kohas.

Mis üllatav, on kunagise Eesti Ekspressi niši endale haaranud Keskerakonna väljaanne Kesknädal, mis avaldab lugusid, mida etableerunud meedia ei söanda avaldada. Kesknädala peatoimetaja ei pea muretsema, kas teda kutsutakse presidendi vastuvõtule või mitte, ja see annab vabaduse kirjeldada elu sellisena nagu ta parasjagu on. Aitab näha elu silmaklappideta.

Nüüd on küsimus, mis saab Eestis sellest õukonna-ajakirjandusest. Vaba ajakirjandus jääb püsima, selles pole kahtlust. Ent õukonna-ajakirjandusega on kehvemad lood. On selge, et rahvas pikalt end lollitada ei lase, lugeja saab ühel päeval aru, et teda petetakse, ja ta loobub lõpuks valitsusmeelse meedia tarbimisest, nii nagu see juhtus NLiidu lõpuaastail, kus Eesti Ekspressi tiraaž tõusis Rahva Hääle tasemele, ning viimane vaikselt hääbus. Ja kadus lõpuks üldse ära, või sulandus praegusesse Päevalehte. Praegu on olukord selline, kus sarnaselt kunagise Ekspressiga särab Õhtuleht, mis avaldab igapäevaselt lugusid elust enesest, midagi ilustamata. Ja Ekspress, mis on muutunud ühe vananeva kokaiininarkomaani taskuväljaandeks, kaotab kiiresti lugejate poolehoidu. On selge, et Ekspress läheb varsti kinni, või sulandub mõnda teise väljaandesse. Näiteks lähevad Ekspress ja Päevaleht kokku, leitakse uued entusiastlikud tegijad, kes asja uuesti särama panevad.

Nüüd põnevam lugu on Postimehega. Ajaleht kuulub Norra meediakontsernile Schibsted, kelle esindaja Eestis on Mart Kadastik. Postimehel on Schibstedi näol kindel seljatagune ning kui norrakad just väljaandeid Eestis maha ei müü, nagu on kuulda olnud, ei juhtu Postimehega lähemal ajal midagi. Sest norrakatel on palju raha, mida vanast inertsist sisse taguda. Ent ühel päeval ei pruugi norrakatele senine stagneerunud leht enam meeldida, samuti lehe senine juht Mart Kadastik. Norrakad võivad tahta ühel päeval noort ja energilist juhti, kes teeks säravat lehte. Ning siis tuleb suur muutus. Kõik need ajakirjanduslikult saamatud jumbud, kelle Kadastik on Postimehes juhtivatele kohtadele pannud, nagu Merit Kopli, Neeme Korv, Priit Pullerits ja Ingrid Veidenberg saavad kinga. Jäävad ehk Aivar Reinap, veebiväljaande juht, ning Kalle Muuli, kes paneb külgi kokku.

Teine võimalus on see, et Schibsted müüb üldse oma väljaanded Eestis maha, nii nagu tegi Bonnier Lätis, ning siis on kaks võimalust: kas tulevad uued omanikud, kes on selgelt huvitatud särava ajakirjanduse tegemisest, või siis lähevad mitmed ajalehed üldse kinni ning tegijamad ajakirjanikud asutavad oma väljaanded.

Igal juhul ootavad Eesti ajakirjandust ees huvitavad ajad. Stagnatsioon ei saa kunagi kaua kesta.