Noore ajakirjaniku teine pressikas! Irja Tähismaa annab aru.

 Inga Jagomäe.

Kuna käisime eile Innoga härra ja proua Madissoni vastuvõtul, mis leidis aset Tartus, Kaubamaja taga pargis, ja oli alternatiiviks toretsevale pingviinide paraadile, peole katku ajal, siis oli täna hommikul väike hirm, et Tallinnasse, valitsuse pressikonverentsile ei jõuagi. Eile läks ju Tartus mölluks, vanad vabadusvõitlejad Madisson ja Niklus pidasid kõnesid, poeet Heilo Aadla hakkas spontaanselt omaloodud laule laulma ning üritus päädis sellega, et Esimese Eesti poolt Kaubamaja taha parki pagendatud Teine Eesti, meie kaasaarvatud, marssis Tiit Madissoni ja Mart Nikluse juhtimisel Vanemuise ette ja karjus katku ajal pidutsejatele kolm korda kõva häälega "Häbi!". Oleksime liikunud edasigi, aga meile vastu saadetud politseinikerivi tõkestas meil tee.

Kuna jõudsime oma Rakvere koju alles hilja õhtul ja olime nii emotsioonidest tulvil, et ei saanud kohe magamagi jääda, siis panime igaks juhuks kella helisema, et nii tähtsat üritust nagu seda on iganädalane vabariigi valitsuse pressikonverentsi maha ei magaks. Mul oli ju valmis mõeldud uus väike, ent väga tähtis küsimus, mida ma tahtsin ilmtingimata peaminister Ansipile ja tema kaasajooksikutele esitada, nimelt: KAS  TEIL  EI  OLNUD  EILE  HÄBI  VANEMUISES  PIDUTSEDA, KUI  NII  SUUR OSA  RAHVAST  NÄLGIB? 

Õnneks olime hommikul reipad ning sõit Rakverest Tallinna poole võis alata. Olin optimistlik ega kartnud üldse, et meid Stenbock'i majja sisse ei lasta. Eelmine kord ju lasti väga ilusti, blondi peaga vastuvõtutädi palus meid lahkesti edasi ning turvamees juhatas meid naeratades turvakontrolli, kus me asjad läbi valgustati. Miks peakski see täna teisiti olema, arutlesin mina lootusrikkalt. Inno oli pessimistlikum ja arvas, et meile võidakse sisenemisel takistusi teha.

"Miks?" küsisin mina süütu näoga. "Eesti on ju demokraatlik riik!"

Inno vaatas mind seepeale kaastundliku näoga ja ütles, et ilmselt oli see, et meid eelmine kord sisse lasti, eksitus. Ta oli nimelt kuulnud, kuidas Ansip eelmise pressikonverentsi ajal Ligile ühmas: "Kurat, kes need hullud sisse lasi?".

Tunnistan, et minu nägu venis seepeale küll väga pikaks. Mis tähendab hullud? Kas peaministri arvates on siis need, kes küsivad temalt küsimusi, poolearulised? Või tohib temalt ainult teatavatüübilisi küsimusi küsida? Milles on eelnevalt kokku lepitud?

Sellisel juhul on ju lood päris naljakad. Demokraatia üks tunnuseid on ju vaba ajakirjandus ning kuidas saab ajakirjandus olla vaba, kui ajakirjanik ei tohi küsida peaministrilt just selliseid küsimusi, mis on praegusel hetkel olulised. Võib-olla tõesti eelistaks peaminister, et ma küsiks talt, kuidas möödus tema reis Lõuna-Aafrikasse või Jaapanisse ja milliseid paiku ta mul seal külastada soovitaks, aga antagu mulle andeks, see mind ei huvita. Mind huvitab, kas temal ja ta ministritel ei ole häbi tantsida ja trallitada ajal, kui pool rahvast nälgib, ja ma tahtsin talt selle küsimuse, nui neljaks, ära küsida.

Lõpuks jõudsimegi Toompeale. Parkisime oma auto ära ja jalutasime Stenbock'i maja poole. Seal meid juba oodati. Niipea kui ukse lahti tegime, kargas meie juurde ülikonnas meesterahvas, kes oli ilmselt turvamees (või kaitsepolitseinik, kes neil ikka vahet teeb). Ta tõkestas meil naeratades tee ja ütles, et kohe tuleb pressiesindaja ja räägib meiega. Kas pressikonverentsi siis ei toimugi või, küsis Inno üllatunult. Toimub küll, seletas turvamees, kustumatu naeratus huulil.

Väga imelik, mõtlesin mina. Pressikonverents toimub, aga meid sisse ei lasta. Mis toimub?

Mõne minuti pärast saabuski tusase ilmega pressiesindaja, kuid see ei olnud enam möödund korrast tuttav mustlasneiu nimega Liina. Ei tea, mis temaga siis juhtus? Kas ütles möödund korral midagi rumalat ja teda ei lastud enam seepärast meiega rääkima? Või lasti õnnetuke hoopis ametist lahti, sest ta oli meid ülepea pressikonverentsile lubanud? See ei selgunudki. Küll aga selgus, et vabariigi valitsus on võtnud seisukoha meid mitte pressikonverentsile lasta - nõnda too uus pressiesindaja, kelle nimi oli Inno sõnul Inga Jagomäe, igatahes selgitas. Kui pärisime põhjust, siis selgitas Inga, kelle hääl miskipärast värises ja kes oli üldse väga ebakindel, nagu ta ei usuks ka ise sellesse, mida räägib, et vot jah, igal valitsusel on õigus otsustada, milliseid ajakirjanikke ta oma pressikonverentsile lubab ja milliseid mitte.

"Aga miks meid siis ei lubata?" küsis Inno, kes juba Äripäeva-aegadel oma buldogihaarde tõttu tuntud ja kardetud oli, jonnakalt.

"Me...eee... otsustasime niimoodi seepärast, et teie käitumine möödunud korral ei olnud vastuvõetav ja igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta - " puterdas neiu Inga.

"Aga kuidas me siis käitusime?" ei jätnud Inno. "Mida me valesti tegime?"

"Te...eee...teate seda isegi," kokutas Inga.

"Ei tea!" hüüatas Inno. "Palun öelge meile, mida me valesti tegime. Me küsisime küsimusi. Kas see, mida me valesti tegime, oli küsimuste küsimine? Kas me poleks siis tohtinud küsimusi küsida?"

"Ma kordan... igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta oma pressikonverentsile laseb," ütles Inga, kes ei osanud ilmselt paugupealt meenutada, mida me möödund korral täpselt valesti olime teinud. "Pealegi ei ole teil pressikaarti".

"Meil on pressikaart," väitis Inno, kel oli juba Äripäeva-aegadel vastik vaidlemise komme küljes ja kes sai pressiesindaja tõrksusest vaid indu juurde.

"Kus?" küsis Inga.

"Siin," vastas Inno ja ulatas kohkunud tütarlapsele meie internetikohviku kaardi.

"See ei ole pressikaart," otsustas Inga.

"Aga milline siis on pressikaart?" küsis Inno.

"Tulete järgmine kord pressikaardiga ja siis otsustame," vastas Inga ja tahtis lahkuda. Vestlus tülikate ajakirjanikega oli tubli pressiesindaja täitsa ära väsitanud.

"Aga oodake!" hüüdsin mina. "Te ütlesite, et vabariigi valitsusel on õigus otsustada, milliseid ajakirjanikke ta oma pressikonverentsile laseb. See tähendab siis seda, et kusagil on mingi reeglistik või määrustik, mille alusel ta seda otsustab? Kas võiksite öelda, kus ma võiksin sellega tutvuda?"

"Vot sellega ongi nii, et vabariigi valitsus iga kord otsustab eraldi, kas  - "

"Mis tähendab, et mingit reeglistikku siis tegelikult pole? Vabariigi valitsus siis lihtsalt oma suva järgi otsustab, keda laseb ja keda mitte, tal on niiütelda diskretsiooniõigus?" küsisin mina. Ei saanud ju Innole alla jääda.

"Kui te seda...eee... niimoodi nimetate, siis jah," vastas Inga, vajutas suu kinni ja pistis plagama.

Naeratav turvamees luges sellega meie vestluse vabariigi valitsuse teise pressiesindajaga lõppenuks ja soovis meile head päeva. Soovisime tallegi head päeva ja astusime Stenbock'i maja uksest välja.

Lumi siras ja päike paistis. Kell oli viis minutit kaksteist läbi. Pressikonverents pidanuks algama kell kaksteist, kuid keda polnud näha kuskil, oli press. Ajakirjanikud. Inno märkas vaid ühtainsat BNSi ajakirjanikku nimega Toomas Toomsalu Stenbock'i majja sisse lipsamas, aga tema isikuga see "press" piirduski.

Passisime Stenbock'i maja juures veel viisteist minutit ja tegime aega parajaks majandusminister Juhan Partsi ja haridusminister Tõnis Lukase intervjueerimisega, aga ka kella veerand ühe ajal ei tulnud Stenbock'i maja poole mitte ühtegi ajakirjanikku.

Vabariigi valitsuse pressikonverentsist võttis osa niisiis ainult Toomsalu Tom. Kes siis ilmselt küsis seal tragilt küsimusi. Inno arvas, et küllap pakkusid ministrid ajakirjanikule, kes oskab erinevalt meist end korralikult üleval pidada ega küsi härradelt ministritelt küsimusi, mida ta neilt sugugi küsida ei tohi, vabariigi aastapäeva puhul kohvi ja kooki ning ajasid temaga niisama mõnusasti juttu.

Sest just selline on Eesti Vabariigis üks tubli ja korralik ajakirjanik - vaikne ja viisakas, kuulab kõigepealt ilusti ja ära, mis härra Ansip talle räägib, ja küsib alles siis ja ainult neid küsimusi, mida ta küsida tohib. Selline ajakirjanik ei pea ka kartma, et teda töölt lahti lastakse.

Ja mis võikski pragusel katkuajal olla tähtsam kui see, et sul on söök laual, katus pea kohal ja et sind töölt lahti ei lasta?

Kahjuks on siiski veel neid, kes sellest aru ei saa ja tahavad uhkelt Vanemuise ballilt naasnud ministrihärradel pidupäeva tuju ära rikkuda. Nagu meie Innoga.

Aga näe, oleme sellised. Ei saa kohe teisiti. Sest kohe kuidagi ei anna rahu küsimus: KAS TEIL EI OLNUD EILE HÄBI VANEMUISES PIDUTSEDA, KUI NII SUUR OSA RAHVAST NÄLGIB?

Sellise küsimuse tahtsingi ma seekord peaministrihärra Ansipile esitada, aga ei saanud, sest härra Ansip ei lasknud mind ja Innot Stenbock'i maja uksest sisse. Küllap kartis. Või ei teadnud vastust. Et miks ta pidutseb, kui rahvas nälgib. Eks sellisele küsimusele ongi raske vastata.

Mida sa, hing, muud ikka öelda oskad kui et olen peaminister ja pidutsen, kui tahan.

See oligi ilmselt vastus mu väiksele, ent väga tähtsale küsimusele. Ansipil oli ilmselt lihtsalt häbi seda üles tunnistada.