Irja küsib: Miks naised ei ole aunaised?

Me kõik teame väljendit mehe sõna või meest sõnast, härga sarvist. Aga miks ei öelda kunagi naise sõna või naist sõnast, lehma sarvist? Miks peetakse sõnapidamist kui sellist maskuliinseks? Kas naistele on kokkulepete rikkumine, sõnamurdlikkus, äraandjalikkus, reeturlus lubatud?

See mõte hakkas mind painama eile Tallinnas, kui saime kokku ühe hea tuttavaga, kes rääkis meile, kuidas tema eksnaine temaga pärast lahutust käitus. Nimelt oli sel mehel enda arust ilus lahutus, kui üldse lahutus ilus olla võib. Aga alguses paistis kõik kenasti minevat. Nad käisid naisega saksis, andsid allkirjad ja jõid pärast kohvikus kohvigi. Kuna mees usaldas naist ja kõik paistis olevat hästi, siis ta oli nõus sellega, et tema raha jääb naise arvele. Talt küsiti mitu korda üle, kas ta ikka tahab, et ta rahad naise arvele jääks, aga kuna naine ütles, et mees saab oma raha kätte niipea, kui ta seda vajama peaks, ning mehel polnud tõesti mingit põhjust arvata, et tema naine võiks kunagi teda alatult alt tõmmata, siis ta kinnitas oma tahet veelkord. Pealegi ütles naine ju, et pole mingit põhjust, miks nad ei võiks edaspidi toredasti läbi saada ja koos lapsi kasvatada.

Rahumeeles läks me hea tuttav koju. Kuid mis juhtus edasi? Kui tal oli ükspäev naise kätte usaldatud rahasummat tõeliselt vaja ja ta pöördus naise poole, et naine talle selle üle kannaks, siis teatas tema juristiharidusega naine tähtsalt, et pole ta mingit raha vaja, ta raiskaks selle niikuinii tühjale ja tähjale ära ning las jääb raha lastele, kui nad seda tulevikus vajama peaks.

Ent seesama naine oli ometigi andnud oma sõna, naise sõna. Ta oli tõotanud, vandunud, et mees saab oma raha kätte niipea, kui seda vajab. Ja nüüd ta lihtsalt murdis oma sõna, rikkus kokkulepet - nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas, et üks naine oma sõna murrab ja kokkulepet rikub.

See ei ole, muide, esimene kord, kus ma kuulen, et naine murrab mehele antud sõna. Seda sama tegi Ingrid, kui lubas Innole kohtus, et ei nõua talt viie järgneva aasta jooksul elatist, kui vaid Inno nõustub vara jagamisega nõnda, et Ingrid saab omale suure maja Nõmmel ning Inno väikse maakodu Massiarus ja 450 000 krooni kompensatsiooni (Nõmme maja väärtus oli tollal ca 4 miljonit krooni, maakodu väärtus ca 600 000 krooni). Kuid juba kuu aja pärast oli tal pühalik lubadus unund. Ta nõudis endise hooga elatist ning on nüüdseks Inno suhtes juba kriminaalmenetlustki alustada jõudnud.

Sellised naised nagu Ingrid ja see mu tuttava (ja veel juristiharidusega!) naine viivad naiste maine alla, sest neid on õnnetuseks päris palju. Naisi, kelle jaoks lubadus, lepe tähendab vaid sooja auru, mis neil mingil hetkel suust väljub. Millel ei ole mingit siduvust, pühadusest rääkimata. Mille peale võib naerda ning sülitada.

Mis on üldse sellistele naistele püha, huvitav? Kui neile ei ole püha leping, mis on püha pea igas maailma usundis, siis mis on üldse nende jaoks püha? Või ei ole nende jaoks pühadust kui sellist olemaski?

Ja mis mind veel huvitab - kuidas nad oma sõnamurdlikkust iseendale põhjendavad? Sest nad võivad ju meestele, teistele, kogu maailmale väita, et mingit lepet ei olnud, aga iseendale nad ju ometigi valetada ei saa. Ingridile ja me tuttava juristiharidusega naisele vaatab ju igal õhtul peeglist vastu see naine, kes murdis oma antud sõna, rikkus lepet. Kuidas nad temaga koos elada suudavad?

Mina ei suudaks, ütlen ausalt. Võib-olla on asi kasvatuses, sest minu isa pidas kokkulepet pühaks. Kui ta oli kellelegi oma sõna andnud, siis ta ei murdnud seda kunagi. Nõnda kasvatas ta ka mind. See ei ole siin mõeldud hooplemisena. Ma lihtsalt tahaksin mõista, miks osade naiste arust võib sõna murda, kokkuleppeid rikkuda ning kuidas nad seda iseendale põhjendavad.

Teine inimene rajab ju sinu sõnadele oma ootused, oma unistused. Inno lahkus kohtumajast kerge ja rõõmsa südamega, sest oli kindel, et kohtuasjad on nüüdseks läbi ning ta võib oma elu uuesti üles ehitama hakata. Rahus, segamatult, sest on elatise juba viieks aastaks ette ära maksnud. Miks oleks ta pidanud selles kahtlema, kui Ingrid ise oli temaga nõnda kokku leppinud? Inno oli aumees ja eeldas, et Ingrid on aunaine.

Sama eeldas oma eksnaiselt ka me hea tuttav, ka tema rajas naise sõnadele oma ootused ja unistused, kuid pidi pettuma nagu Inno. Tänaseks on ta oma rahad siiski kätte saanud, kuid ainult tänu halastamatule, närvesöövale võitlusele. Oleks saanud ju palju lihtsamalt.

Muide, kui me hea tuttav oli oma kurva loo ära jutustanud, ütles teine seltskonnas viibinud meesterahvas mõtlikult, et peaks vist kah oma naisega mingi varalise lepingu sõlmima, ette, nii igaks juhuks, sest mine sa tea... Mitte et ta oma naist ei usaldaks ega armastaks, aga... ikka.

Petmine, sõnamurdjalikkus, äraandjalikkus ja reeturlus panevad idanema kahtluse, usaldamatuse, umbusu ja võõrastamise seemne. Mehed ei usalda enam naisi, naised mehi. Rahvas teist rahvast. Riik riiki.

Tänasel suurel reedel, Kristuse ristilöömise päeval võiks mõelda sellele, keda me õigupoolest reedame, kui kokkulepet rikume.

Kes on kokkulepete pühaduse ära unustanud, võiks lugeda, mida on Piiblis räägitud kõige esimesest kokkuleppest - Jumala kokkuleppest inimesega.

Inno kommentaar:
see võib olla ka põhjus, miks naised näiteks valimistel teiste naiste poolt ei hääleta - nad lihtsalt ei usalda naisi. Kuna nad teavad, et naised ei pea kokkulepetest kinni. Näiteks Ingrid ei valinud kunagi naise poolt. Ilmselt aimas, enda järgi, et naine ei ole usaldusväärne. Samas Irja on erandlik, ta utsitas isegi mind valima naise, Laine Jänese poolt.