Kes on Ideaalne nõukogude inimene?

New Yorker kirjeldab tabavalt üht nõukogude aparatšikut: "Ta oli tuttavat tüüpi: hilisema ajajärgu Nõukogude aparatšik, massiivne ja põikpäine, keda iseloomustas peaasjalikult oskus saada läbi õigete inimestega ning kalduvus vägivallatseda kõigi teiste kallal".

Oskus saada läbi õigete inimestega ning kalduvus vägivallatseda kõigi teiste kallal. Paremini ei ole vist võimalikki üht aparatšikut nimetada. Eelkõige iseloomustab selliseid inimesi pugemine otsustajate, võimuesindajate ees ning tavaliste vaeste patuste üle irvitamine. 

Aparatšik allub pimesi võimule, küsimata endalt kordagi, kas see, mida see võim teeb, on ka õige. Ta lähtub tõekspidamisest: kel jõud, sel õigus. Elu on tema jaoks sirge tee, kus pole käänakuid, pöördeid ega tagasiminekuid. Kus igaühel on oma kindel roll, mis ei tohi kunagi muutuda. Aparatšik pole eriline tuulelipp. Kes kuningas, see jäägugi kuningaks. Kes narr, see jäägugi narriks. Muutused tekitavad aparatšiku peas virvarri, ta ei suuda neid jälgida ega nendega kaasa minna.  Ootamatud küsimused ajavad aparatšiku paanikasse, sest ta ei oska nendele reageerida. Kui teda pisut torkida või püüda nalja visata, tõmbub aparatšik krampi, sest kui ta endale hommikul päevaplaani koostas, siis ta ei näinud seal "nalja" ette. 

Mis puutub diskussiooni, siis seda ei ole aparatšiku hinnangul vaja. Kõikidele küsimustele vastatakse seadustega. Kui on küsimusi, millele ei ole seadustes vastust, siis nende küsimuste tarbeks luuakse seadused. Aparatšiku üks lemmiktegevusi ongi uute seaduste väljamõtlemine. Aparatšik suhtleb rahvaga läbi seaduste. 

Aparatšik armastab ja toetab kunsti, kuid omal moel. Ta käib teatris, kuid vaid väljamüüdud etendustel, sest aparatšik on trenditeadlik. Ta tahab olla seal, kus juba ollakse, sest nõnda ei ole kartust, et ta võib näida luuserina. Aparatsik poseerib meelsasti koos võitjatega, sest võitjatel on sära ja sisu. Aparatšikul endal sära ja sisu ei ole. Kui ta poseeriks koos luuseritega, paistaks välja ta enda säratus ja sisutus. Kuid ka kunstile on aparatšikul kindel nõudmine: kunst ei tohi olla ootamatu. Kui kunst on ootamatu ning seda ei serveerita mitte kunsti, vaid eluna, siis ei oska aparatšik õiges kohas naerda ja plaksutada ning võib jääda lolliks. Seepärast soovib aparatšik, et talle serveeritakse vaid kunsti sildiga "KUNST", kirjandust sildiga "KIRJANDUS" ning muusikat sildiga "MUUSIKA".  

Aparatšikul on alati õigus ning kui tal juhtumisi õigus ei ole, siis teda mõisteti valesti. Aparatšik ei ole kunagi loll. Kui ta ütles midagi lolli, siis oli telefoniühendus halb. Kui ta näis ülbe, siis ta oli kiire. Kui tal on teie arvates liiga palju raha, siis vaadake, kui palju teistel on. 

Kui te tahate tema soosingut pälvida, siis osake suhelda õigete inimestega.

Muide, New Yorkeris oli juttu Ukraina presidendivalimised võitnud Viktor Janukovitšist, aga kas ei meenuta see kirjeldus ka nii mõndagi me endi riigitegelastest?

Seoses sellega tuligi mõte valida ideaalne nõukogude aparatšik. Mis teie arvate, kes võiksid sellele tiitlile kandideerida? Pange oma kandidaadid kommentaariumisse kirja :)