Üks meenutus Eesti eelmisest omariiklusest, väljavõte toonase ainsa poliitiliselt kallutamata väljaande „Päevalehe" artiklist, mis ilmus 7. märtsil 1934. aastal, vähem kui nädal enne vaikiva ajastu algust:
„Ajalugu öeldakse olevat selleks, et tast midagi õppida tuleviku jaoks. Tõde on aga, et meie poliitikategelased ei taha ajaloost, möödunud aegadest, midagi õppida. Eriti vähese õppida tahtmisega on meie erakonnad. Võiks koguni öelda, et nad on otsekui pimedusega löödud. Viimane rahvahääletus, uue Põhiseaduse vastuvõtmine rahva poolt, mis pidi meie poliitilistele erakondadele küllalt selgel sõnal ütlema, et rahvas on tüdinenud erakondade senisest omavahelisest võitlusest, ja eriti nende võitlusviisidest, et tahetakse näha otsekohest ja ausat mängu. Meie praegustele erakondadele - kõigile, ühtki väljaarvatama lüüakse praegu surmakella. Nende meeste juba aastatelt pärit pattude ja süü pärast. Aastate viisi on jätkunud omavaheline hoolimatu võitlus, sissisõda, üksteisele jala taha panemine, mis rahvast juba ammu ära vihastanud ja teda sundinud erakondadele selga pöörama."
See jutt sobiks ka tänasesse päeva kui rusikas silmaauku. Kus sõnast „poliitik" on saanud taas sõimusõna. Kus möödunud aastal toimunud Europarlamendi valimised näitasid selgelt rahva usaldamatust KÕIGI erakondade suhtes.
12. märtsil 1934. aastal lahenes poliitiline kriis sellega, et üks poliitikutest kehtestas diktatuuri, ehk sisuliselt allutas rahulolematu rahva vägisi endale. Praegu Euroopa Liidus pole võimalik ühelgi poliitikul Eestis diktatuuri kehtestada, mistõttu on huvitav jälgida, mismoodi eestlased selle olukorra lahendavad. Esmaskordselt siis peavad sellise kriisi lahendama viimase, ütleme, 1000 aasta jooksul. Näis, kellele antakse oma hääl eelolevatel Riigikogu valmistel.
Edu võib vabalt saata Rahvaliitu, mille eesotsa asunud Juhan Aare oli üks neist, kes tõi Eestile iseseisvuse paarkümmend aastat tagasi, keda rahvas usaldab ning kellele pannakse suuri lootusi nüüd riigi kriisist väljatoomisel. Ka 1930ndatel olid just vabadussõja veteranid, ehk need, kes vabadussõjas Eestile iseseisvuse tõid, just need, kes tahtsid võtta vastutuse, ent kellele seda ei usaldatud. Kes tehti pealekauba veel lolliks, ning koos nendega kogu rahvas. Näis, kas nüüd lubatakse vastutus võtta rahva poolt armastatud inimestel ja rahval õnnestub olukorrast auga, püstipäi välja tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar