"Meie" ja "nemad" kultuur Eestis, läbi sotside prisma

Väljavõte Delfi veebist.

Evelin Ilves, praegune presidendiproua, kirjutas mõned aastad enne Kadriorgu elama kolimist, siis veel Ärma perenaisena ühes kolumnis ilusasti, et presidendi vastuvõtu võiks üldse ära kaotada ja selle asemel korraldada ühe rahvapeo, kus külg-külje kõrval saaks istuda rahvaesindajad ning lihtsad inimesed. Ehk midagi iseseisvuspäeva taolist USAs, kus rahvas koguneb kesklinna parki piknikule ning president peab seal neile kõne. Väga ilus, kas pole? Eestis on selle traditsiooni puudumist põhjendatud väitega, et veebruaris,  iseseisvuspäeval on Eestis väga külm ja rahval raske kuskil koos olla. USAs on lihtsam, kuna iseseisvupäev on 4. juulil.

Nüüd aga, kui presidendiproua on Kadriorgu kolinud, näib, et ta on mugandunud sealsete oludega, konformeerunud ning temast on saanud suurem "meie" ja "nemad" kultuuri kandja kui keegi muu. Stiilis, et "meie" siin ja "nemad" seal. Võimukandjad ja muidu tähtis eliit pidas oma taasiseseisvumise päeva roosiaias, ülejäänud rahvas oli jäetud saatuse hooleks, või õigemini seekord Elioni, selle telekomikompanii hooleks, kes siis, nagu kõik nägid, haistis sobivat nišši, palkas mõned edevemad tegelased, sobitas leppe telekanaliga ning korraldas ühe IT-kallakuga rahvusromantilise sousti. Ning rahvas, kel polnud muud midagi sinna kõrvale panna, tuli asjaga kaasa. Taasiseseisvumise päev oleks olnud just selline üritus, kus president saanuks pidutseda koos rahvaga, ent taas kord eraldas ta end rahvast, koos ülejäänud nn eliidiga, kes tundsid end turvaliselt presidendi turvameeskonna embuses, eraldatuna ülejäänutest, või lollakatest, nagu tavatsetakse rahvast kutsuda.

Küllalt sarnase olukorra on Eesti riik ja rahvas juba üle elanud, möödunud sajandi 30ndatel aastatel, mil võim oli rahvast samuti kaugenenud ning rahvas oli üha rahulolematum ja valmis hääletama kelle iganes poolt, kes vähegi suhelda suvatses. Toona said üllatava edu osaliseks Eestile vabadussõjas võidu toonud ja sellega rahva usalduse võitnud sangarid (kellele hiljem kleebiti külge halvustav silt "vapsid"), praeguses Eestis kogus teistest peajagu rohkem toetust tuntud ühiskonnakriitiline telenägu Indrek Tarand, kes on nüüd küll turvaliselt Eestist eemal ja suu kinni pannud, või, noh, ostab puhkuse ajal valijatele viina ja remondib vana naist.

1930ndatel rahva usalduse võitnud inimesi võimu juurde ei lastud, suur osa neist pandi hoopis vangi ja mõned hukati. Kitsa ringi ("meie") soov võimu juures püsida oli nii suur, et selle nimel ei peetud paljuks ohverdada demokraatia, ühes sellega nii riik kui rahvas. Tänapäeva Eestis on seda raske teha, seda lihtsalt ei mõistetaks, kui naabermaal Soomes on sügavad demokraatlikud traditsioonid, juhid suhtlevad rahvaga vabalt, pidutsevad rahva hulgas ja rahvaga koos, kasvõi näiteks president Tarja Halonen, kes käib isegi Eestis ringi ilma turvameesteta. Kui Seto kuningriigi üks korraldajatest Inara Luigas küsis president Ilveselt, miks Eesti president oma rahvast kardab ja kas ta Seto kuningriigile tuli koos turvameestega, siis vastas president, et teda turvab Evelin. President paistis väga narr välja sellise õnnetu hädavale taustal, kui ta pärast seda püsti tõusis ja sõna otseses mõttes turvameeste hordi saatel mööda kuningriigi platsi ringi patseeris.

President Ilvesest ja tema prouast on saanud kõige eredam "meie" ja "nemad" kultuuri kandja Eestis, kantuna tõsiasjast, et president ei valda korralikult ei eesti ega vene keelt ja tal on raske leida rahvaga kontakti. Mistõttu on ta kapseldunud väiksesse ringi. Muide, sotsid, kelle hulka Ilves ja tema proua kuuluvad, olid nn vaikiva ajastu kui ka hilisema Eesti venelastele mahamüümise initsiaatorid. Ikka selleks, et mitte võimust ilma jääda ja "omade" hulgas püsida.