„Eesti üldsuse maailmapilt on paljuski üles ehitatud valedele. Ka hulga eestlaste ajaloonägemus on valedest läbi imbunud," räägib äsja Keskerakonda astunud punkar Tõnu Trubetsky ehk Truba tänases Päevalehe intervjuus. Kui keskerakondlase Kadri Simsoni abikaasa Priit Simson talt pärib, mis need suuremad valed siis on, vastab Trubetsky: „Noh, et need noormehed, kes võitlesid Eesti leegionis, olid vabadusvõitlejad". Truba arvates olid „need mehed" pigem ohvrid, kes surid mõttetult.
Üks suuremaid rumalusi, mida inimene teha saab, on üldistamine. Aga seda just Trubetsky teeb - ta üldistab. Kahtlemata oli Waffen SSi leegionäride seas natse, kes astusid sinna selleks, et Estland oleks judenfrei ning ma ei välista, et Kloogal juute koos puuhalgudega põlema pistnud sakslaste seas olid ka mõned eestlased, aga II Maailmasõda hõlmas üsna pikka ajajärku ning kõiki leegionäre ühte patta panna ei saa.
IRLi poliitik Urmas Reinsalu on öelnud, et nende meeste jaoks oli võõra mundri kandmine sügav traagika, kuid nad tegid seda, sest neil ei olnud teist võimalust oma kodumaad kaitsta. Vastab tõele. „Need mehed", nagu Truba neid nimetab, olid enamjaolt, nagu mu isa, noored poisid, kes tahtsid kaitsta oma kodumaad. Neile polnud sümpaatne ei natslus ega kommunism, aga kuna Eesti kaitsevägi oli ära hävitatud ja neil polnud ei mundrit ega relvi, siis neil ei jäänud muud üle kui võtta need vastu sakslaste käest. Ja miks nad poleks pidanud seda tegema?
Mina ei ole nats, kaugel sellest, aga kui mul on valida, kas kaitsta oma kodumaad paljakäsi või natsipüssiga, siis palun väga vabandust, aulik Trubetsky, aga ma võtan kätte natsipüssi. Kas see teeb minust siis natsi või? Kui sa nii arvad, siis oled rumalam kui ma arvasin.
Täpselt samamoodi nagu seamaski ettepanek ei muuda inimest seaks, ei muuda natsimundri selgapanek eesti leegionäre natsideks. See oli ainus munder, mida neile pakuti, et nad saaks kaitsta oma kodumaad võõrriigi agressiooni vastu. Seepärast nad selle selga panidki.
Vale on ka Trubetsky väide, et „need mehed" olid ohvrid. Kui nad üldse kellegi ohvrid on, siis nad on praeguse aja, tänase Eesti Vabariigi ohvrid, kes ei julge enda vabaduse eest võidelnud mehi vääriliselt tunnustada. Nemad teadsid täpselt, mida nad tegid - võitlesid Eesti vabaduse eest ja kasutasid selleks vahendeid, mis neile nende ajas kättesaadavad olid. Paljud nende seast ütlesid sakslaste otsustavalt „ei", kui nood neid endaga Saksamaale kaasa võtta tahtsid, ning läksid iseseisvate väeosadena venelastele vastu. Kuigi nad sõdisid koos natsidega, oli neil natsidest erinev agenda. Natsid võitlesid Suur-Saksamaa, nemad - minu isa nende seas - Eesti eest. Ja just see teebki neist vabadusvõitlejad - see, et nad ei sõdinud mitte Suur-Saksamaa, vaid Eesti eest. Tean, et see näib ulmeline, aga nad tõesti uskusid, et neil õnnestub venelased tagasi lüüa. Minu isa oli valmis 44nda aasta 22. septembril Keila staabi õuel surema. Ta pildus vene tankide pihta käsigranaate senikaua, kuni ohvitser ta sealt minema tiris. Ja nende meeste seas, kes seal Keila staabi õuel venelastele lahingut andsid, ei olnud mitte ühtegi sakslast. Need mehed olid Kloogalt lahkunud sakslastest irdunud ning moodustanud Klooga lähedal metsas iseseisva Eesti väeosa. Sellest, et nad ei läinud koos sakslastega Saksamaale, vaid jäid oma kodu kaitsma, on küllalt, et nimetada neid vabadusvõitlejateks.
Sinimäed - mulle ei meeldi, et leegionäride kogunemistel ülistatakse natslust, aga see ei tee olematuks tõsiasja, et ka nende meeste seas, kes võtsid osa Sinimägede lahingutest, oli väga palju mehi, kes võitlesid mitte Suur-Saksamaa, vaid Eesti eest. Mis parata, eestlased usaldasid tol ajal sakslasi rohkem kui venelasi, sest sakslased olid „päästnud" nad venelste terrori käest ning sestap on loomulik ja mõistetav, et nad võtsid neilt vastu mundri ja relvad. Neid ei huvitanud Führer, Reich ja Judenfrei, neid huvitasid munder ja relvad. Minu isa sõber Otto võitles Sinimägedes ja teda huvitas ainult Eesti vabadus. Kuna sakslased andsid noorele mehele mundri ja relvad, millega nende eest võidelda, siis ta kasutas neid. Jällegi - ka mina teeks nii. Iga normaalse mõistusega inimene teeks nii. Kui kaalul on su isamaa vabadus ja lähedaste heaolu, sõdid või Talibani mundris. See ei tee sust islamifundamentalisti. Nõnda arvavad vaid sümbolitesse klammerdunud inimesed, kes ei suuda mõelda suuremalt.
Mul on siiani meeles, kuidas isaga Keilas, septembrilõpulahingutest osa võtnud meeste kokkutulekutel käisime. Need vanad mehed on ühed elurõõmsamad inimesed, keda ma olen kunagi näinud! Ma ei saa parata - tunnen põlgust inimese vastu, kes neid vapraid mehi ohvriteks nimetab. Paljud neist SURID selle nimel, et nende rahvuskaaslased saaks põgeneda üle mere vabasse maailma. Tänu sellele, et NEED MEHED rinnet kinni hoidsid, said nad selle aja. See, kes annab elu oma kodumaa vabaduse eest, on vabadusvõitleja - selle vastu ei saa isegi selle maailma tõnutrubetskyd mitte kui midagi.
Kui Tõnu Trubetsky oleks elanud 44ndail, poleks tema kindlasti olnud see mees, kes oleks võtnud püssi - ükskõik millise püssi - ning läinud sellega venelasele vastu. Ei, tema oleks olnud see mees, kes oleks hüpanud kõige ligema laevukese peale ning purjetanud sellega kus see ja teine. Mõnda põgenikelaagrisse, kus talle oleks antud soe tekike ja kruus sooja piima, ning kus ta oleks võinud kirjutada luuletuse või kogunisti laulukese sellest, kui kole on sõda.
Aga kes andis 44ndate trubetskytele, neile surmapõlgurlikele patsifistidele aja ning võimaluse, et seda teha?
NEED MEHED, kas pole?
11 kommentaari:
No vaevalt need mehed nüüd just selle plaaniga sõdisid, et võimalikult palju kaasmaalasi samal ajal läände põgeneda jõuaks, pigem oli see asjade kokkulangemine.
Pealegi kui Eesti SS-diviis ei oleks teiste hulgas Sinimägedes Nõukogude Liidu vägedele tugevasti vastu pannud ja sellega nende edasiliikumist takistanud, oleks sõda saanud läbi võibolla tunduvalt varem ja sellega oleks säästetud suure hulga mõtetuid ohvreid.
Sinimägedes võidelnud ei ole MITTE ÜHEGI mõõdupuu järgi vabadusvõitlejad. Nad võivad olla toredad ja eluterved taadid, aga nad EI OLE VABADUSVÕITLEJAD!
Trubetski on muidugi daun, kelle arvamusavaldustele ei maksaks suuremat tähelepanu pöörata. Korra härrassotsidele hinnangut andes oli ta täpne aga tema puhul on see erand, sest ka pime kana leiab vahest tera.
Mis "suur-saksamaa" eest võitlemisse puutub, siis mida te arvate, kelle eest võitlesid kümned tuhanded hollandlased, norralased, taanlased, isegi prantslased, vallonid, ja teised aaria rahvad ning Põhjala rassi esindajad Sinimägedes? Uue Euroopa eest muidugi! See tort on hulga kihilisem kui esmapilgul paistab nii et selle läbinärimiseks ja lõplikuks mõistmiseks tuleb hulga rohkem tööd teha kui lihtsad klišeed "judenfrei" jt. Ükskord kui aru hakkate saama - kui hakkate - muutub ka teie arvamus.
"Mõnda põgenikelaagrisse, kus talle oleks antud soe tekike ja kruus sooja piima, ning kus ta oleks võinud kirjutada luuletuse või kogunisti laulukese sellest, kui kole on sõda."
mis rumal ja sarkastiline üldistus see nüüd olema peaks?
Väga ilus ja õige kirjutis Irenelt!
No aga mida see patsifist muud teeks kui kihutaks põgenikelaagrisse ja nõuaks endale sooja teki ja kruusi piima ;)?
Relva ju Trubetsky kätte ei võtaks ja isamaa nimel surema kah vaevalt nõustuks ;)
Sõjamehi võib kritiseerida see, kes on ise valmis püssi kätte võtma ja rindele minema. Mina näiteks oleksin. Kui ei, siis ole õnnelik, et meil olid sellised mehed, kes olid nõus andma oma elu Eesti rahva püsimajäämise eest ning selle nimel isegi võõra mundri selga tõmbama.
Aa, ma mõtlesingi, kas üldse loedki neid kommentaare. Ütlen siis ka sõna sekka.
No näedsa, see, et sinu isa oli leegionär, on vist suur ja defineeriv põhjus, miks sa üldse pead leegionäre vabadusvõitlejateks. Aga kui sinu isa oleks olnud üks neist põgenikest ja sa oleksid sündinud välis-eestlasena ütleme Austraalias, kas sa siis endiselt sama laulu laulaksid, see on juba natuke kaheldav. Minu point ei ole sugugi mitte halvustada, aga lihtsalt osutuda tähelepanu, et absoluutne tõde kui selline puudub, on ainult iga inimese kogemused, mis võivad olla sootuks erinevad. Sinu isal oli oma kogemus, Trubetsky vanaisal (kes muide oli ka sõjamees) seal Poolas hoopis teistsugune. Ehk siis kui Trubetsky julgeb öelda, et eestlased on valede mõju all ja kui sestap julged ka sinagi vastu vaielda, et Truba maailmapilt on valede mõju all, siis selleks on vaja, et kumbki teist teaks, mis see absoluutne tõde IIMS kohta siis ikkagi on. Kui sa ei tea absoluutset tõde, siis teist valede mõju all olemises süüdistada on natuke kõikuv positsioon.
Siiralt sinu,
Eric. :)
Olla nats on igati õilis ja lahe,ning igati INN.
Ajada ahju juute ja tiblasid,ning muid selliseid
pederaste-kantpäid-KAPO-lasi jms. varganägusid on igati normaalne:
IN ELECTRIC WE TRUST
http://www.evcapri.com/Kearons_EV_Capri_-_100_electric_car_conversion/Blog/Blog.html
http://www.evcapri.com/Kearons_EV_Capri_-_100_electric_car_conversion/Blog/Entries/2010/6/28_Odyssey_Batteries_sponsors_ourFormula_Green_prototype_racecar.html
Paneb tõeliselt imestama et Zuroff pole huvi tundnud juuditapja GEORG VAHERI vastu.
Kui kloogal põletati juute teie jutu järgi, siis osales selles ka teie Georg
Tõnu vanaisa ei ole Poolas sõdinud. EPL-i artiklis ta valetas . Tema vanaisa oli desertöör. Kunagi Tõnn mängis sõpradele neid kassette ette, kus ta vanaisa oma "sõjateest" rääkis ja itsitas, et äge vana, mobiliseeriti, pani rivist plehku ega sõdinudki II MM ajal. Ja see Läände põgenemise jutt oli ka siin tabav, Tõnn pages ise ju 1990-ndate alguses Soome. Heh! Sõber Bäckman on talle ikka erilise ajuloputuse teinud. Mis Bäckman ees ütleb, seda Tõnn järgi kordab. Kobab täiega pimeduses. Vanaisa justkui sõdis Poolas ja siis ütleb, et punavõim oli Poolale parem, sülitas sellega Katõni ohvrite mälestuse ja Solidaarsusliikumise peale. Piinlik ja rumal jutt sel mehel.
Mis mõtet on lahmida niimoodi. "Truba ei tohi kritiseerida, sest ta ise pole sõdind" - see ei ole tegelikult argument, see on vilets ad hominem.
Ja pealkiri - tule taevas appi. Selle ühe statemendi põhjal siuke järeldus?
Postita kommentaar