Eesti vabariik on nagu Keskerakond

Kuigi eestlased armastavad kiidelda, kui hästi on nad liitunud eri Lääne organisatsioonidega, mis justkui kinnitaks, kui läänelikuks on ühiskond muutunud, näitab tegelik elu, et tegemist on pesuehtsa soveediühiskonnaga, milles muidu tavatsetakse süüdistada Keskerakonda.

Alustagem kasvõi juhi kultusest, mis on kõige tüübilisem soveedi- või totalitaarse ühiskonna tunnus. Küllalt sarnane on Eesti vabariigi presidendi ja Keskerakonna esimehe valimine. Kummalgi juhul pole tegelikult kusagil näha vastaskandidaati, ehk sellist, kellel oleks tegelikult šansid konkureerida. Pigem on vastaskandidaatide puhul tegemist hea õnne peale minejate, mänguritega, keda ühiskond laiemalt ei toeta. Olgem ausad, Savisaare ainsa vastaskandidaadi "toetamine" meedias tuleneb pigem soovist Keskerakonnale ära teha, kui erakonnale tegelikult head juhti leida. Sest kõik on arvamusel, et ilma Savisaareta poleks Keskerakonda. Loomulikult ei toeta mingit ausat ja läbipaistvat juhi valimist Keskerakond ise, kus endine juht seab vanas heas soveedi vaimus uuele selliseid miine ja takistusi, et isegi ebaõnnestumise korral pole vastaskandidaadil enam erakonnas asu.

Oma olemuselt samasugune on presidendi valimise kampaania, kus olemasolev kulla ja karraga üle kuhjatud isik ja tema teod on juba ette tunnistatud "ainuõigeks" ning kõiki ülejäänuid vaadatakse kui püha ürituse rüvetajaid. Selline suhtumine muudab kogu Eesti samasuguseks ususektiks nagu seda on Keskerakond. Ainus vahe on selles, et kui Keskerakonna puhul puudutab sektistumine kümmet tuhandet inimest, siis Eesti puhul enam kui miljonit.

Niisamuti nagu Keskerakonnas ei või esitada vastakaid arvamusi - või ütleme, et "võib", aga sellele järgnevad teatud repressioonid - nii ei või ka kogu Eestis isegi kahelda teatud ainuõigeks kuulutatud kaanonites. Kui keskajal pani kirik kahtlejad vande alla või saatis tuleriidale, siis Eestis ollakse veidi leebemad - kahtleja "saab" sissesõidukeelu või külastavad organid tema ja tema tuttavate kodu. Kuigi Eesti riik on näiliselt kindel, nagu ka Keskerakond, on kogu organisatsioon seesmiselt nii habras, et igas liblika tiivalöögis nähakse surmaohtu. Asjaolu, et sellises paranoilises hirmus võidakse laps koos seebiveega aknast välja visata, ei näi kedagi morjendavat. Vaba arvamus, mida peetakse Lääne demokraatiate alustalaks, on Eestis võimalik vaid suletud uste taga.

Nii Eesti riik kui Keskerakond on teelahkmel: kas jätkata samas vaimus ja riskida sellega, et seni hästivarjatud probleemid võivad saada laiema kõlapinna, või alustada muutusi. Eesti riigi seisukohalt on muutusteks viimane aeg, sest riik on kindlalt seotud rahvusvaheliste organisatsioonidega, mis peaks võimalikud hirmud aastakümneteks maha võtma. Ka Keskerakond on praegu seisus, kus kaotada pole enam midagi ja asi enam hullemaks minna ei saa. On võimalik, et muutustest Keskerakonnas sõltub ka Eesti tulevik. Kui Keskerakond suudab muutuda ja saada praeguses poliitilises stagnatsioonis ühiskonda vedavaks jõuks, siis on lootust, et muutub ka kogu Eesti. Kui see erakond jääb aga tagurluse kantsiks, siis ei saa loota olukorra paranemisele terves riigis. Koos Keskerakonnaga vajub Eesti riik sellisel juhul veelgi rohkem sohu, kus kõiksugu õnneküttidel on juba märksa lihtsam kala püüda.