Internetiühendus ei ole inimõigus

Väljavõte New York Times'i veebist.

Nagu kirjutab New York Times'is Google'i asepresident Vinton Cerf, ei ole internetiühendus inimõigus, ja tal on õigus, sest internetiühendus ei saagi seda olla, kuna tegemist on vahendiga, tehnoloogiaga. Samahästi võiks kuulutada inimõiguseks telefoni, auto, jalgratta või näiteks hobuse.

Cerf märgib, et näiteks Prantsusmaa ja Eesti parlamendid on kuulutanud internetiühenduse inimõiguseks ning ÜRO raport kirjeldas Aafrika revolutsioonide puhul internetiühendust kui üht inimõiguste kasutamise vormi. Samas annab internetiühenduse tähtsustamine ühiskonnale vale signaali, sest tehnoloogia on kõigest teatud õiguste võimaldaja, mitte õigus ise. Õigus peab olema midagi üllamat, mis aitab inimestel elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu, selleks saab olla näiteks vabadus piinamiste eest või arvamuste vabadus.

Eesti on väga hoiatav näide. Ühelt poolt kaitstakse ja arendatakse kiirkorras internetiühendusi, teiselt poolt ei julge enam inimesed oma arvamust avaldada. Samuti on vähenenud võimalused interneti kaudu pääseda ligi avalikule informatsioonile. Internet on muutunud mitte õiguste kandjaks, vaid vahendiks, millega riik valvab inimeste mõtete ja eelistuste üle. On sagenenud juhtumid, kus inimest karistatakse internetis avaldatud arvamuste pärast. Internetist on saanud kontrolli vahend. Lõppkokkuvõttes võib Eestist kujuneda ühiskond, kus on küll maailma kõige parem internetiühenduste võrk, ent keegi ei julge seal midagi ette võtta ja lõpuks seda kallist võrku enam keegi ei kasutagi.

Inimõigused, mida tuleb kaitsta ja millele peaks ka Eestis senisest enam tähelepanu pöörama, on arvamuste avaldamise vabadus ja vabadus pääseda ligi informatsioonile.