Eesti huvi ja Euroopa huvi

Eestit välismaal muudkui kiidetakse, et saab hästi hakkama. See on ka loomulik, sest Euroopa ei oota Eestilt muud kui raha, ehk siis tasakaalus eelarvet. Nii nagu huvitab NATOt (USAd) Eesti puhul samuti vaid raha, 2,5% SKPst ehk 400 miljonit eurot, mille eest tuleb osta teistelt NATO liikmetelt, soovitavalt USAlt relvastust. Euroopal ega NATOl pole sooja ega külma sellest, et võetud kohustuste tõttu pole paljudel eestlastel tööd, raha toidu ostmiseks või pere loomiseks. Euroopat ega NATOt ei huvita eesti rahva tulevik, vaid ainult raha.

Euroopa mõistes on eesti rahvas töökas, kuulekas ning leplik ressurss, mida Euroopa ettevõtetes ja ametiasutustes ära kasutada. Eestimaa, ehk see, mida eestlased oma kodumaaks peavad ja mille vabaduse eest võitlevad, on Euroopa mõistes vaid pärast esimest ilmasõda loodud puhvertsoon ida ja lääne vahel, millega saab võimalusel kaubelda. Pärast esimest ilmasõda oli see ala Lääne käes, pärast teist ilmasõda anti ära Ida mõjusfääri.

Pärast Euroopa Liiduga liitumist juriidilises mõttes Eesti riiki enam ei eksisteeri. Ülene on Euroopa Liidu põhiseadus, või põhiseaduslik leping, nagu seda leebelt nimetati ning Euroopa Liidu direktiivid. Eesti rahvas võib oma põhiseadusega peed pühkida, kui otse väljenduda. Euroopa Liidus ei koti enam kedagi, kas eesti rahvas jääb püsima või mitte. See ei koti ka Eesti poliitikuid, sest nemad pole enam mitte eesti rahva huvide esindajad, vaid Euroopa Liidu ametnikud, midagi valitavate kuberneride sarnast. Nad käivad oma tegevuse kohta aru andmas Brüsselis, rääkimas oma edusammudest eelarve tasakaalus hoidmisel. Eesti rahval pole siin kedagi süüdistada- referendumiga anti jäme ots käest ja nüüd pole muud kui kuuletuda. Eesti rahvas valis Euroopa Liidu, et saaks reisida ja välismaale tööle minna - nüüd pole mõtet viriseda, vaid kätte võidetud võimalusi kasutama hakata!