Kui kohvik 4-5 aastat tagasi ühiskonnakriitiliste tekstide avaldamisega alustas, siis oli ta peaaegu ainuke. Kohviku tekste peeti hulludeks, nii nagu peeti hulluks Tiit Madissoni ja Vello Väärtnõu iseseisvuspüüdlusi 1987-1988. aastal. Peavoolumeedia laulis siis veel hosiannat valitsusele ja juhtidele, kuigi probleemid olid juba selgelt näha. Nüüd, kui poliitikute vead on kõigile selgelt nähtavad ja rahvas hordidena kodumaalt lahkub, on ärganud ka peavoolumeedia ning artiklid on isegi julgemad kui Kohviku omad. Tundub, et Kohvik võib sellega oma missiooni lõppenuks lugeda ning võib asja veidi rahulikumalt võtta. Mitte et laseks kummi päris lõdvaks ning jääks loorberitele puhkama, aga saab veidi hinge tõmmata ja pikemaid perspektiive lahata.
Veidi positiivset ka: Sellest ei maksa heituda, et Eesti on brežnevismi langenud- pärast Brežnevi režiimi tuli teatavasti suur sula ja vabanemine. Mitte ükski totalitaarne režiim pole suutnud igaveseks võimule jääda ja mida kauem ta on püsinud, seda jõulisemalt on ta maha tiritud. NSV Liit, Rumeenia ja Iraak on siin ilmekad näited minevikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar