Eestile on millegipärast kombeks, et kui ametisse valitakse uus juht, kellest midagi tegelikult ei teata, siis haibitakse ja kiidetakse ta taevani üles, stiilis, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Ja kui selgub tõsiasi, et on teine ikka jobu küll, nii ameti lõpupoole, siis tambitakse ta maa sisse.
Umbes samasugunune lugu on praegu Evelin Ilvesega. Kes teda lähemalt teavad, näiteks eksmees kindlasti teab, siis on ta olnud kogu aeg välise sära peal väljas, ent sisu pole kopka eestki. Seda näitab kasvõi asjaolu, et tal pole kunagi olnud õiget ametit ja tema elu sisu on olnud meeste taga ajamine. Mis sa siis sellisest tahad saada! See oli algusest peale selge, et sealt head nahka ei tule.
Evelini praegune mees on eesti keeles öelduna kehkadivei, kes oma isikuomaduste tõttu presidendiks kindlasti ei sobi, aga kuna teatud seltskonna soov Rüütlist lahti saada oli nii suur ja ühtki sobivat kandidaati polnud käepärast võtta, siis haibiti üks kehkadivei mõne kuuga üles. Demokraatia eeliseks peab ütlema, et rahvas kui kõrgeima võimu kandja poleks kunagi Ilvest valinud, ta oli Eesti eliidi valik ja ta ongi jäänud selle eliidi presidendiks. Ja mida siis temalt veel tahta?
Raamatud nii Evelinist kui Toomas Hendrikust oleks pidanud ilmuma juba ammu, enne presidendiametisse asumist. Praegune tants ja trall on rohkem takkajärgi rusikatega vehkimine. Aga hea, et selline raamat ilmub, sest nagu ütleb rahvatarkus, parem hilja kui mitte kunagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar