Raha-asjad on ainult pealtnäha korras, sest kui kõik välismaale pagenud Eestisse tuua, siis 100 tuhandelise töötute armeega Eesti toime ei tuleks. See on reaalsus. Tulevikku silmas pidades on need 100 tuhat valdavalt noort inimest Eestile äärmiselt vajalikud. Valitsuse kohus on välja mõelda, mida nende 100 tuhandega peale hakata, et neist mitte jäädavalt ilma jääda nagu Soome jäi pärast sõda ilma 100 tuhandest Rootsi tööle läinud inimesest. Eesti puhul on oht, et inimesed, kes välismaale tööle lähevad, ei jää sinna lihtsalt tööle käima, vaid loovad sinna elukoha ja toovad kaasa oma pered. Nõnda just Rootsi läinud soomlastega juhtus. Sellist liikumist on juba näha Eesti maapiirkondades ja peagi jõuab selline areng Eesti linnadesse. Reageerida tuleb enne kui on hilja.
Tähtis on luua riiklik programm kriisiolukorras toimetuleks, mitte jääda lootma heale õnnele või jätta asju saatuse hooleks, nagu see on praegu juhtunud. Arengut tuleb hakata planeerima, vastasel korral jookseb Eesti lihtsalt inimestest tühjaks. Praegu lahkuvad massiliselt noored, peagi järgnevad neile vanemad generatsioonid, kellele makstakse juba praegu lahe taga suuremat toimetulekutoetust isegi siis, kui nad pole seal päevagi töötanud. 100 tuhandele võib järgneda teine 100, siis veel 100 jne. Lõpuks võib Eesti kaotada poole oma elanikkonnast. Kellega neid asendada? Uuesti venelastega, nagu juhtus peale sõda?
Eestis tuleb mõelda, kuidas rakendada vanemaid inimesi ning kuidas leida tööd noorematele inimestele. See ei tohiks olla ületamatult raske ülesanne, arvestades, et võita on võimalik väga palju. Kogu maailm on praegu sõjas tööjõu pärast ning rindejoonteks on riigipiirid. Iga üle piiri välismaale elama läinud eestlane on kadunud hing, kelle tagasitoomine läheb hiljem mitu korda kulukamaks kui talle praegu kodumaal võimaluste loomine. Siin tasub õppust võtta Eesti narko- ja AIDS-i ennetuse poliitikast, kus asjadel lasti minna nagu nad läksid ning tagajärjed on kümneid kordi hullemad kulukamad kui keegi oleks uskunud ja kui seda oleks olnud esialgne ennetustöö. Rindejoon tuleb saada pidama ja valitsus ei tohi enam kärbete rajal mitte ühtegi sammu tagasi astuda!!! Kui Eesti rahvast tühjaks jookseb, kes siis hakkab kodumaad kaitsma? Juba praegu on piirivalvet nii kärbitud, et ei suudeta piiri pidama saada, mis siis veel tulevikust rääkida.
Mõned soovitused, mida 100 tuhandele Eestis pakkuda:
1. Eestis on väga kehvas olukorras teed, tee-ehitusse saaks rakendada suurel hulgal inimesi. Pärast maailmasõda saadi just tee-ehitusega mitmetes Lääne-Euroopa riikides jalad alla.
2. Praktiliselt kogu Eesti elamufond on amortiseerunud ja ajale jalgu jäänud- ei vasta tänapäeva soojapidavuse tingimustele. Eestis on armetult vähe rajatud uusi pere-elamuid, samas jääksid paljud inimesed Eestisse elama ja suurendaksid peret, kui neil oleks oma maja. Majaehituse projekti saaks kaasata samuti suurel hulgal inimesi. Majaehitus on projekt mitmeks inimpõlveks, pärast nõukogude aja lõppu pole Eestis õiget majaehitust olnudki. Majaehituses saab kasutada Eesti metsa, selle asemel, et seda Narva elektrijaamades ahju ajada või võileivahinna eest välismaale müüa.
2 kommentaari:
Asjatundjad tuleb riigis ametisse võtta ja poliitsaast peab kõrvale astuma.
Kriisis eesti jaoks pole tähtis, missugust värvi kass tal on: kollane, must või kirju. Peaasi, et ta hiiri püüaks!
Postita kommentaar