Ajakirja Just tegemine, osa IX

Oli 4. septembri pärastlõuna ja meie pidasime Tallinna Hipodroomil Justi ja Paskini avapidu. Meid polnud palju. Ma ei tundnud Eesti avaliku elu tegelasi kuigivõrd. Aga aasta eest oli minu pool peetud suurem silmude grillimise talgupäev. Jan Uuspõld elas siis naabruskonnas ja osales samuti koos ühe sugulasega. Silmud tulid maitsvad ning veidi enne neljanda viina avamist kaotasime kuidagi moodi Jani sugulase ära. Mõni päev hiljem leiti ta siiski üles. Nõnda söandasin siis omalt poolt Jani kutsuda. Renee tuttavate ring oli muidugi laiem, sest kes jõuaks üles lugeda kuulsaid ja vähem kuulsaid Eesti lauljaid, kelle vormimisel poleks mängus Renee käsi. Lisaks tulid mõned tuttavad ajakirjanikud ja fotograafid. Sekka Renee äripartnereid ja tema enda erinevate ettevõtete palgalisi.

Veini oli, ilm püsis mõnusalt soe ja dekoratsioonideks olid kaks uhket loosungit, ühel Justi ja teisel Paskini slogan. Need polnud kuigi teravmeelsed sloganid. Aga sarnaselt kõigi ülesannetega, mis viimaste nädalate kestel tuli lahendada, jäi ka nende välja mõtlemiseks aega napiks. Mõned päevad enne avapidu vedas Ehtel mind varrukat pidi oma arvuti juurde ja nõudis, et ma ütleksin, mida loosungitele kirjutada. Mingis vabrikus ootasid masinad, et soovitud tekst loosungitele trükkida.

„Anna mulle tund aega, siis ütlen.“
„Ei anna, ma pean kohe neile kirjutama. Nad ootavad juba hommikust saadik.“
Ehteli kulmud olid juba väga rõhtsad.
„Oota, ma pean kempsus ära käima ja siis mõtlen midagi välja.“
„Ei lähe kuhugi - kannatad ära.“
„Luba 10 sekunditki.“
„Olgu.“ 

„Kirjuta: neist seal Just meile siin. Justi taha pane hüüumärk.“
Klaviatuuri klõbin ja siis: „Järgmine.“
„Mis järgmine?“
„Paskinile on ka vaja.“
Oeh, et see elu peab nii tõsine olema.
„Kirjuta: et lõbusam oleks. Pane hüüumärk ka lõppu.“
„Ongi kõik?“
„Peale oma hinge pole mul sulle enam midagi anda.“
Ehtel turtsus, kuid ta kulmud tõusid juba kulmude kombel kenasti kaardu.

Hobused kihutasid ja ürituse naelaks pidi olema start, kus elukutselise kutsari kõrval on kaarikus keegi peolistest. Hipodroomi turundusjuht Anu askeldas külaliste ja hobustega. Seitse tõupuhast traavlit kogunesid starti ja seejärel upitati pidulisi kaarikusse. Renee sai kenasti istuma, aga pudenes kohe seejärel kui küps õun tagurpidi rajale. Ometi said nad lõpuks liikuma. Isegi midagi totalisaatori sarnast oli välja mõeldud. Loteriis on kõik juhuse armul, aga totalisaatoril aitab hobuste tundmine. Hobuste vormi ja võimeid tundes võib suure tõenäosusega ennustada hobused, kellel on asja pjedestaalile.

Tuules lendlev liiv pani silmi kissitama. Seitse treenitud traavlit lähenesid kaelamurdva kiirusega. Juba hakkas kostuma kapjade tüminat. Hipodroomi direktor Vahur Nurm pani käe silmadele varjuks ja tähendas: „Treenerid ja igat masti asjatundjad võivad hobuseid tunda läbi ja lõhki. Enamasti tunnevadki, aga lõpuks on nende otsused – millal rada vahetada, millal hoogu anda, ikkagi vaid emotsionaalsed.“

Mõned nädalad hiljem, kui saabusid ajakirjade esimesed müügitulemused, tuli küsida, kas me tunneme piisavalt toimetust, lugejaid ja konkurente, et ennustada kirjastuse tulevikku?

Küllap tundsime, kuid kippusime ise hasarti minema ja emotsionaalseid otsuseid langetama. Siit see esimese numbri 12 tuhandeline tiraaž. Võib-olla teisedki pentsikud otsused.