laupäev, 5. oktoober 2013

Ajakirja Just tegemine, osa VII

Toona olid tavaliste naistelehtede peatoimetajateks keskealised, enamasti filoloogilise haridusega daamid. Oma ametit võtsid nad väga tõsiselt ning elasid rängalt läbi iga juhtkonna koosolekul saadud etteheite. Komadega olid nad semud ja sorkasid need alati õigesse paika. Isegi semikoolon sitsis nende ees tagajalgadel ning asus vaguralt just talle määratud kohale. Nende kirjutatud lugudele polnud justkui midagi ette heita, isegi mitte seda, et need huvitavad olnuks. Ebameeldivaid küsimusi ei söandanud nad esitada, ebaharilikud detailid ei mahtunud nende perimeetrisse ja aeg-ajalt liikusid nad järgmisse toimetusse, et alustada täpselt selle samaga. 

Täpselt sama oli siis makett, mille esimestel lehekülgedelt võis leida tänulike lugejate kiitvad kirjad. Edasi tuli tingimata kahe hektari suurune lugu tuntud inimese eluväärtustest ja natuke vähem sellest, millist sokimustrit ta eelistab. Seejärel tuli raske saatuse lugu, siis paar flirdinippi, mis tõsi, juba Delila ja Simpsoni ajal olid veidi ülehinnatud. Kõige lõppu natuke juuksehooldust maarohtudega ja koogiretseptid just enne horoskoopi. Kui palju selliseid ajakirju on Eesti lugeja valmis alla neelama? Kas kaks või kolm? Või kakskümmend? Kindlasti mitte rohkem, sest miks muidu pani igal aastal mõni selline oma uksed kinni. Arvasin, et sellise ajakirja peatoimetaja leiame küll, aga kas meil teda ka vaja on? Tegelikult vajame lihtsalt väljapaistvat lippkaptenit.

„Lippkaptenit? Et mida sa mõtled?“ uuris Renee.
„Vaata, vanasti oli Eesti rannameestel küll laevad, aga neil ei olnud paberitega kapteneid. Sellepärast ei tohtinud nad kuigi kaugele sõita ega võõrastesse sadamatesse siseneda,“ tutvustasin toimetusele Eesti merendusajalugu. „Rannameestel oli raha vähe – nagu meilgi, ja ühtegi hea kuulsusega kaptenit ei raatsinud nad palgata. Siis otsiti mõni end lõplikult põhja joonud kapten ja veeti laeva. Tema ülesanne oligi just nii palju kaine olla, et võõras sadamas ametnikele oma paberid ette näidata. Meil ei ole vaja tegelikku ajakirjanikku. Meil on vaja just sellist lippkaptenit. Ainult paberite asemel peab tal olema tuntud nimi. Minu poolest võib ta üldse kirjaoskamatu olla, sest kogu töö võin tema eest ise ära teha.“

„Et kes siis?“ Renee juba muheles.
„Päris ükskõik. Minu poolest Vilja Savisaarest kuni Kadri Kõusaareni ja kõik kes sinna vahele mahuvad. Aga ta peab olema see, kellest keegi isegi ei kahtlusta peatoimetajat“.
„Kutsume Marju Kuudi“, itsitas Renee, „või Anne Veski …“
„Või minu vanaema“, pakkus Taavi.
Ehteli kulmud tõmbusid sirgeks horisontaalseks kriipsuks. See oli selge märk, et ta on häiritud.
„Te ei mõtle seda ometi tõsiselt. Kõik hakkavad meid segasteks pidama!“
„Või Kristiina Ojuland peatoimetajaks. Anu Saagim!“, viiksatas Renee kahe naeruhoo vahele.
Ehteli enesevalitsuse tunnustuseks peab märkima, et ta suutis oma kulme veel ligi kaks sekundit ühel joonel hoida, alles seejärel alistus ja kukkus koos meiega lõkerdama.

Lonkisime sumedas augustiõhtus Kadrioru kastanite all. Kiiret ei olnud. Mõne minuti eest oli Vahur Kersna kaasa Liina meie peatoimetaja pakkumisest keeldunud. „Ei, ei. See ei lähe,“ ütles ta. „Sellist asja ei hakka mina küll tegema,“ lisas ta juurde. Seda võiski oodata. Aga me vähemalt proovisime. Ajakirjanikuna oli Vahur Liinale suureks eeskujuks. Meie projekt oli aga täpselt see osa ajakirjandust, mida Vahur põlastas kogu oma võrokese kirgliku südamega.

Kommentaare ei ole: