Ajakirja Just tegemine, osa VIII

Järgmisel päeval sõitsin Kakumäele. Seal pidin ühest aiast leidma Kadri Kõusaare ja ta seejärel toimetusse sõidutama. Tema oli nimelt meie järgmine peatoimetaja kandidaat. Olime otsustanud, et mina sõidutan Kõusaare küll kohale, aga siis hoian eemale ja lasen Reneel üksinda rääkida. 

Kadri Kõusaart teadis kogu Eesti. Juba kuue-seitsme aasta eest oli ta mänginud TOP-raadios saatejuhti. Seejärel mängis ta mõnda aega kirjanikku ja kui ära tüdines, siis uurivat ajakirjanikku. Järgmiseks tuli haritlase-filoosoofi kord. Mingil kombel suutis ta alati ka avalikkust oma lustimistega kursis hoida. Lootsime, et mõnda aega viitsib ta ehk peatoimetajatki mängida. Uskusime kaljukindlalt tema veenmisoskusse, sest oli terve hulk inimesi, kes pidasidki teda näiteks kirjanikuks. Isegi mingid arvustused olid ajalehtedes ilmunud ja puha. Asi see peatoimetaja siis ära ei ole! 

Kuna minul tuli sedapuhku täiesti kõrvalist autojuhti mängida, pidasin vaid ühe-kahesõnalist vestlust. Küllap seepärast käisin talle ka närvidele. Igatahes ei püsinud Kõusaar minutitki vait ega paigal. Niheles ühtevalu ja pidas ta läbisegi inglise- ja eesti keelseid telefonikõnesid. Neist selgus, et parajasti mängib ta telesaate produtsenti-lavastajat. Nojah, see võib ju päris tore olla. Hakkasin juba kaaluma kas meie toimetus ja väljavaated mitte liiga tagasihoidlikud pole noorele naisele, kellele ühtevalu helistavad välismaalased ja arutavad, mis kellaks stuudio aeg kinni panna või millist kaamerat võtteks vaja läheb. Kõusaarel sai aga vist minu kidakeelsusest kõrini ja korraga kuulsin teda ütlemas: “Te olete vast kuulnud, et ka Eesti ajakirjanduse Isa kuulus minu kaaskondlaste sekka?“ Täpselt nii see kõlas: „Kuulus minu(!) kaaskondlaste(!) sekka.“

Kui ta tahtis mu tähelepanu, siis selle ta nüüd sai. Palju ei puudunud, et oleksin autoga teelt välja sõitnud. „Kas tõesti Juhan Peegel põrutab nii noort näitsikut?! Kae taati kiimakotti! Kui vana korüfee Peegel õieti on? 80 või 85 juba?“ olid selle uudise peale mu esimesed küsimused. Hiljem sain teada, et lapsel olid asjad lihtsalt puhta sassis. Tema nimelt pidas silmas ühte punapäist ärikat, kes tõsi küll, kunagi ka ajakirjanikuna töötas.

Jõudsime Laagrisse, juhatasin Kõusaare toimetusse ja jäin ise õue ootama. Kolmveerand tunni pärast Kõusaar lahkus.
„Räägi, mida ta arvas?“
Renee raputas nukralt pead: „Ta ei taha.“
„Miks siis?“
„Noh, ütles, et tema on sellise asja jaoks liiga kultuurne.“

Olime nende kahe kandidaadi vahepeal püüdnud ka mõne teisega kontakti võtta, kuid ikka tulutult. See võttis juba oigama. Sa paristad Paulo Goelhod nagu mustlane 100aastast ruuna kahe aastase mära pähe, aga nüüd korraga – kultuurne! Lumememm ei ole ka veel kultuur, aga kõigil on teda vahva kokku veeretada ja pärast tore vaadata. Kuid midagi polnud teha, rohkem meil parasjagu kedagi silmapiiril ei olnud. Niisiis impressumisse sai vaid minu ja Ehteli nime märkida. Kirjutasin valmis Justi juhtkirja, seejärel Paskini oma ning vanast harjumusest lugesin fotod üle. 18 päevaga olin läbi vaadanud 1700 fotot. Neist 196 said ajakirjas koha. 150le olin ka allkirjad kirjutanud. Paskini tarvis olin läbi lugenud 500 lühinalja ja neist 52 tõlkinud. Paskinisse sai paigutatud mitmeid väga häid karikatuure välimaistelt autoritelt, aga hea joonistamiskultuuri ja teravmeelse mõttejooksuga kodumaiseid pilte ei olnud.
„Las siis minna,“ ohkasin ja Taavi läkitas failid trükikoja poole.

Hilisõhtul rühkis kollane Volga uhkel mürinal Nõmme mäest üles, kui Renee helistas.
„Kuule, super! Ma vaatasin ka neid külgi. Väga lahe. Tõesti väga lahe! Kui palju sa trükikojalt tellisid?“
„4500 nagu kokku leppisime.“
„Kas sa saad neile veel helistada ja hoopis 12 tuhat tellida?“
„See on jube hunnik. Kes selle ära ostab?“
„Ma ütlen: super asja oled teinud! Praegu tellime 12 tuhat, järgmise teeme juba 20 tuhat, või isegi 25 tuhat võiks järgmist teha!“
Siis juba teadsin, et tulemusrikkam on karule musi anda, kui hoogu sattunud Reneega vaielda. Valisin trükikoja numbri. Justi! esimest numbrit trükitigi siis 12000. Justi! esimest numbrit müüdi 1852 eksemplari.