Ajakirja Just tegemine, osa X

Teise numbri koostamise ajal sain pisitasa aru, et üksinda kahe ajakirja kallal, millest ühe tsükkel on kaks nädalat ja teisel kolm nädalat, võib mul ajast nappus kätte tulla. Renee oli suutnud end aga veenda, et Muumi kirjastamine on suurepärane idee, niisiis pidi kohe lisanduma kolmaski ajakiri. Sellepärast juhatasin ühel vihmasel päeval toimetusse kellegi keskealise daami, kes oli üks meie toimetaja otsimise kuulutusele vastanuist. Mõneks ajaks olime loobunud silmapaistva lippkapteni jahtimisest. Leiaks vaid kellegi päris tavalise, et seejärel juba edasi vaadata.

Daamil oli staaži ja haridust. Viimastel aastatel tegeles ta peamiselt mitut masti põhiajakirjade lisadega. Teadsin, et lisadel on tähtajad lühikesed ja seega peaks nendest kinni pidamine selge olema. Daamil olid mõned enda koostatud lisad kaasaski. Ajakiri kui ajakiri, ei midagi säravat, aga seda ma ei otsinudki. Ühtegi apsu ega lausa läbimõtlematut kohta ei paistnud. Ja see meeldis. Aga miks ta nii palju räägib? Üldse tundus ta olevat mitte ainult ümbermõõdult natuke liialdav, vaid ka küsimustega, mis puudutasid täiesti tähtsusetuid asju. Seega oli märgata kahte ülevoolavat külge. Mingit omadust pidi tal seega nappima? Võtsin mõtlemisaega. Kui daam oli lahkunud, teatas meie vastne reklaamipealik Imre, et temale see kandidaat meeldis. No mine tea, võib-olla olen liiga ettevaatlik. Kiire nõupidamine Renee ja Ülariga, paar küsimust Ehtelile. Lõpuks küsimus Taavlile, kes samuti kogu selle visiidi kestel ruumis viibis.
Taavi: „Ah, et mida?“
„No see naine. Mis sina arvad? Võtta või? Mis mulje sulle jäi?“
„Kas siin käis keegi?“ oli Taavi siiralt huvitatud.
Ehtel purskas esimesena naerma.

Veidi kõheldes otsustasime daami tööle värvata. Ta pidanuks meil töötama vabakutselisena. See tähendas, et võis ka kodus materjalid kokku otsida. Aga haruharva kohtab inimest, kellel ühe nädala jooksu kaovad kaks korda võtmed, nii et ta ei pääse arvuti juurde, ja kui pääseb, on arvuti kokku jooksnud ja kui ta naabrilt abi palub, kaob kogu majast kas internet, elekter või mõlemad. Ja kui siis sõbratar lubab ta autoga enda arvuti juurde sõidutada, juhtub autoga midagi. „Indiana Jones“ ja „James Bond“ ei ole kahe peale kokku ka nii seikluslikud, kui selle daami keskmine argipäev. Muidugi ei olnud tal seetõttu mahti meile mitte ridagi kokku panna. Nõnda jäi tema staaž Justis seitsme päeva pikkuseks. Ühtegi rida temalt ei tulnud ja rohkem me teda ei näinud: kas võis siis Taavil õigus olla – tegelikult teda ei olnudki?

Me ei teadnud enam kust leida lisaks üks toimetaja, aga teadsime, et elukutseliste proovimisest mõneks ajaks aitab. Siis meenus helilooja Aivar Joonas. Aivar on teinud hulga ilusaid meloodiaid, aga selle kõrvalt neli imekena tütart. Uurisin, et millega ta vanim tüdruk tegeleb. 

„Müüb sadamas laevapileteid.“
„Mis sa arvad kas ta Laagris ajakirja tahaks kokku panna?“
„No eks ma räägin temaga“, lubas Aivar.

Nõnda astuski ühel päeval toimetuse uksest sisse Mariann Joonas. Sel ajal oli Mann – nagu teda peatselt kõik kutsuma hakkasid, 22aastane. Ükskõik, mida ta seljas kandis, paistis see ikka välja nagu valged põlvikud ja plisseeritud kooliseelik. Olin hellaks tehtud ja seepärast piidlesin pidevalt Manni töökoha poole. Selg sirge, põlved kenasti koos, istus ta seal ja klõbistas klaviatuuril. Läksin õue sigaretile, tulin tagasi, valged põlvikud on kenasti arvuti taga ja klaviatuur klõbiseb. Kell saab kolm pärastlõunal, valged põlvikud ja klaviatuuriklõbin. Mitte ühtegi küsimust ei kostu. Pisitasa hakkas see juba närvidele käima. Teisel päeval kordus sama ja kolmandalgi. Seejärel hakkas aga materjale tulema. Kenasti tõlgitud ja puha, piltide failinimed ja järjekorranumbrid arusaadavalt kirjas. Isegi midagi pildiallkirjade moodi oli toodetud.