Saabusid teise Justi müügitulemused ja need olid endiselt kasinad. Sedapuhku oli ostetud natuke üle 2200 eksemplari – hulga vähem kui soovisime. Paskini müük jäi napilt alla tuhande. Pool aastat hiljem oli selge, et Paskinil ongi Eestis umbes 900 sõpra. Tema müük jäi alati 850 ja 950 vahele. Paskini mõistatusigi lahendas alati justkui tosina liikmega klubi. Nii et varsti kulusid edukate lahendajate-auhinnasaajate aadressid juba Ehtelile pähe.
Paskin tõi kaasa innukate kaasautorite laviini. Meile saadeti suuri ümbrikke piltidega ning pakse ümbrikke kirjatükkidega. Üks toimetuse seinariiul kippus juba väheseks jääma. Kindlasti on tore oma lõbuks kirjutada ja arukas on kirjatööd või joonistused alleski hoida. Edevam isik võiks ju enda loomingu mõnekümnes eksemplaris tiražeerida ja siis sõpradele jagada. Tähelepanu on sellega kindlustatud. Varastel 30ndatel kirjutas keegi Türi gümnasist mõniteist roppu luuletust, sehkendas pildid juurde ning lasi trükkida paarkümmend eksemplari. Ja vaevalt kuu aega hiljem ta koolist välja visatigi! Kusta Toom andis umbes 80aasta eest välja ajakirja „Odalane“ . Kuuldavasti olnud tal täpselt üks tellija ning viis juhuostjat. Enesetoestuseks peaks sellest ju piisama. Tänapäeval suudab iga keskmine digitrükikoda toota ka 5-10 eksemplariga tiraaže ning hinnad on sellistel puhkudel pensionärilegi taskukohased. Aga ei, tuli osta ümbrik, lunastada postimaks ning aadressiks kirjutada: Paskinile. Ja seejärel toimetusse helistada ja uurida, et miks ei ole kaastöö avaldatud. Nuputasin siis sündsaid vastuseid, sest ei saanud ju otsesõnu öelda, et parem kui sa saatnuks kolm kilo naelu.
Üritasin Paskini kaasautorite ringi laiendada ning otsisin üles Argo Riistani. Intelligentse noormehe tuntuimaks saavutuseks oli väljamõeldud usutluste seeria meie planeedi kõige rikkamate ja tuntuimate inimestega. Usutlused olid igati tõepärased ja riigi kolm suurimat väljaannet avaldasid neid ega kahtlustanud pettust. Alles poolteist aastat hiljem urgitses Sirbi toimetus tõe lagedale. Kogu avantüür oli muidugi ahastamapanevalt piinlik alt läinud peatoimetajatele, kõrvaltvaatajale aga ülimalt naljakas. Uskusin, et andekas noormees võib olla just see, kes suudab Paskini käima vedada.
Argo osutus aga sõnakehvaks ja tõsiseks. Paistis, et tal on senimaani oma usutluste pärast piinlik. Julgustasin teda kuidas oskasin. Tuletasin meelde Mark Twaini, kes suutis vaevu vahet teha kapsal ja käiakivil ning ometi koostas uljalt põllumajandusajakirja. Pakkusin talle võimalust lasta fantaasial lennata nagu tiivad võtavad, peaasi, et endal lahe oleks. Morniks aga noormees jäigi, lubas siiski esimese materjali ette valmistada ja rohkem me temast enam ei kuulnud.
Lõpuks komistasin ühele tõesti tugevale Eesti karikaturistile. Meie honorarifond oli aga napp mis napp. Hea karikatuuri loomine nõuab väga pingsat keskendumist ja kui tulemus on pingutuse vääriline, siis tundub kaheksa euro suurune tasu lausa narrimisena. Õnneks suutsin Paskinit toota peaaegu et ainult trükikoja kuluga ja ta ei löönud eelarvet veel täitsa uppi. Paskini vähese menu põhjuseks võis pakkuda sobimatut kohta müügipaikades, sest enamasti oli ta topitud laste koomiksiajakirjade vahele. Turunduseelarve oli tal samuti olematu, kuid peamine põhjus oli mujal. 2004. aastal oli Paskini-tüüpi ajakirjade aeg Eestis lõppenud. Tal ei olnud enam sotsiaalset nõudlust.
Püüdsin siis teda kaasajastada. Reklaamiandjatele on mokka mööda ja lugejale meeldivad tootetestid. Nii vannutavad vähemalt turundusinimesed. Testida võib kõike – autodest , kuni pardiviledeni. Soovitavalt peaksid testijad ise olema aga kuulsad või muul moel tähelepanuväärsed. Hakkasin õlletootjatele helistama ja pakkuma osalust testis „Sigahea õlu“. Paraku ei ole õlletootjate turundusrahvast tõsisemaid inimesi. Vaid Pärnust Puls soovis asjast lähemalt teada. Lõpuks pidid nad ütlema, et omanikud pole nõus, aga nende häälest kostus vähemalt siiras kurbus.
Test tuli seetõttu teha sponsoriteta. Laadisime fotograaf Väino Silma autosse päris aukartustäratava koguse õlut ja võtsime suuna Hageri poole. Seal kusagil pidi olema talu, mille pererahvaga olin juba eelnevalt kokkuleppele saanud, et test viiakse läbi nende kodus. Veidi seiklemist lumistel külateedel ja kohal me olimegi. Tõstsime õllelaari autost maha ja vedasime lauda juurde. Pererahvas oli juba viis suurt plastikaussi valmis pannud ja hakkasime õlut välja valama. Ühte kaussi Carlsberg ja teise Saku Originaal. Veel oli meil kaasas pastöriseerimata Mägra õlut, Dieselit ning Pärnu linnast Õllekuningat.
Üritasin Paskini kaasautorite ringi laiendada ning otsisin üles Argo Riistani. Intelligentse noormehe tuntuimaks saavutuseks oli väljamõeldud usutluste seeria meie planeedi kõige rikkamate ja tuntuimate inimestega. Usutlused olid igati tõepärased ja riigi kolm suurimat väljaannet avaldasid neid ega kahtlustanud pettust. Alles poolteist aastat hiljem urgitses Sirbi toimetus tõe lagedale. Kogu avantüür oli muidugi ahastamapanevalt piinlik alt läinud peatoimetajatele, kõrvaltvaatajale aga ülimalt naljakas. Uskusin, et andekas noormees võib olla just see, kes suudab Paskini käima vedada.
Argo osutus aga sõnakehvaks ja tõsiseks. Paistis, et tal on senimaani oma usutluste pärast piinlik. Julgustasin teda kuidas oskasin. Tuletasin meelde Mark Twaini, kes suutis vaevu vahet teha kapsal ja käiakivil ning ometi koostas uljalt põllumajandusajakirja. Pakkusin talle võimalust lasta fantaasial lennata nagu tiivad võtavad, peaasi, et endal lahe oleks. Morniks aga noormees jäigi, lubas siiski esimese materjali ette valmistada ja rohkem me temast enam ei kuulnud.
Lõpuks komistasin ühele tõesti tugevale Eesti karikaturistile. Meie honorarifond oli aga napp mis napp. Hea karikatuuri loomine nõuab väga pingsat keskendumist ja kui tulemus on pingutuse vääriline, siis tundub kaheksa euro suurune tasu lausa narrimisena. Õnneks suutsin Paskinit toota peaaegu et ainult trükikoja kuluga ja ta ei löönud eelarvet veel täitsa uppi. Paskini vähese menu põhjuseks võis pakkuda sobimatut kohta müügipaikades, sest enamasti oli ta topitud laste koomiksiajakirjade vahele. Turunduseelarve oli tal samuti olematu, kuid peamine põhjus oli mujal. 2004. aastal oli Paskini-tüüpi ajakirjade aeg Eestis lõppenud. Tal ei olnud enam sotsiaalset nõudlust.
Püüdsin siis teda kaasajastada. Reklaamiandjatele on mokka mööda ja lugejale meeldivad tootetestid. Nii vannutavad vähemalt turundusinimesed. Testida võib kõike – autodest , kuni pardiviledeni. Soovitavalt peaksid testijad ise olema aga kuulsad või muul moel tähelepanuväärsed. Hakkasin õlletootjatele helistama ja pakkuma osalust testis „Sigahea õlu“. Paraku ei ole õlletootjate turundusrahvast tõsisemaid inimesi. Vaid Pärnust Puls soovis asjast lähemalt teada. Lõpuks pidid nad ütlema, et omanikud pole nõus, aga nende häälest kostus vähemalt siiras kurbus.
Test tuli seetõttu teha sponsoriteta. Laadisime fotograaf Väino Silma autosse päris aukartustäratava koguse õlut ja võtsime suuna Hageri poole. Seal kusagil pidi olema talu, mille pererahvaga olin juba eelnevalt kokkuleppele saanud, et test viiakse läbi nende kodus. Veidi seiklemist lumistel külateedel ja kohal me olimegi. Tõstsime õllelaari autost maha ja vedasime lauda juurde. Pererahvas oli juba viis suurt plastikaussi valmis pannud ja hakkasime õlut välja valama. Ühte kaussi Carlsberg ja teise Saku Originaal. Veel oli meil kaasas pastöriseerimata Mägra õlut, Dieselit ning Pärnu linnast Õllekuningat.
Üksik sokk uudistas meid habeme värinal sulu varbade vahelt. Teises sulus olid peremehe viis, umbes 70kilost siga ja neile me külla olimegi tulnud. Tahtsime testida, kas seal on maitse-eelistusi, kui astjas on õlu. Väino sättis fotoaparaadi valmis, kuid sead keeldusid kindalt sulu kaitsvate seinte vahelt lahkumast. „Näh, võõrastavad,“ teadis peremees. Küll sai neid meelitatud, küll taguotsast nügitud. Peremees kastis käe õllesse ja tõmbas ligemal seal sellega üle koonu. Sead liikusid sulu väravale, olid ilmselgelt uudishimust lõhkemas, aga jäid siis sinna troppis tammuma nagu teismelised poisid tantsusaali uksel.
Paarkümmend minutit hiljem usaldas üks kärsakandja sulust välja tulla, nuhutas arglikult ja proovis joonelt tagasi sulgu lipata. Ei mahtunud. See siga oligi esimene, kes kõõritas kahtlustavalt ühte kaussi, siis teist ja võttis prooviks lonksukese. Seejärel jäi ta mõneks hetkeks justkui mõttesse ja lonksas juba pikemalt. Nüüd ei suutnud ka teised sead enam vastu pidada ja tippisid sulust vahekoridori. Üks silm valvsalt võõraid luuramas, võttis nii üks kui teine esimesed proovilonksud. Maitsti Saku Originaali ja Õllekuningat. Dieseli juurde jäädi pikemaks ja siis korraga avastati Mägra õlu. Peatselt olid kõik viis auväärt testijat ümber Mägra õllega kausi ja siis läks trügimiseks. Kes eemale tõugati, lasi kuuldavale nördinud ruigatuse ja lohutas end seni Dieseliga, kuniks Mägra õllele ligi pääses. Sead maitseid ka teisi marke, vaid Carlsbergi ei puutunud neist keegi. Peatselt ei vaevunud sead enam meid jälgima, vaid askeldasid julgelt vahekäigus. Veerand tundi hiljem olid kõigil notsudel sarved soojad ja tuju enam kui südamlik. Paar tükki kippusid mulle sülle ronima, üks nõudis Väinolt sügamist, teine tuias vahekäigus ja naeratas kõigile: Väinole, mulle, naabersulu sokule ja Mägra õlle anumale.
1 kommentaar:
Vabandus vanameistrile eputajaks sõimamise eest, pigem kadeduseuss käis pinda.
Praegu ostaks ise ühe Paskini ja telliks aastakäigu lisaks. Ausõna.
Postita kommentaar