Ajakirja Just tegemine, osa XVIII

(ajakirja Just ühe asutaja Indrek Einbergi memuaarid)

Tallinnas, piki Mustamäe teed Stroomi ranna poole sõites, jõuab suurele ristmikule, kus tipptundidel kohtuvad suure segaduse saatel Paldiski maantee ja Endla tänav. Ootasin leitsakus sulaval asfaldil rohelise tule süttimist. Ligikaudu 100 sammu kauguselt paistis eenduva katusega värav, mille kohal oli lihtne silt: „Järgmised võistlused laupäeval, kell 13.00“. Mitu korda ma olin siin ristmikul seda silti jõllitanud? 50 korda, või sada? Roheline tuli süttis, sõitsin väravast mööda kesklinna poole, aga uudishimust aetuna, keerasin korraga tagasi ning lähenesin uuesti väravale. Hullusti käest lastud teel rappudes, jõudsin lõpuks avarasse parklasse. Esimest korda elus olin sattunud hipodroomile.

Teisel pool valget raudaeda jõuras vähemalt poole sajandi vanune auto. Auto külge oli monteeritud mingi tiibu meenutav konstruktsioon, hoburakendid kogunesid selle taha viirgu ja auto viis nad stardijooneni. Siis andis juht gaasi ja kihutas hobustel jalust ära. Võistlus oli alanud. Ma ei sain ainult sellest aru, et nad võistlevad võidu peale. Teadustaja rääkis atakeerimisest ja teisest rattast. Huvitav, mis see tähendab? Kusagil võeti vastu panuseid ja maksti välja võite. Avatud tribüünil viskasid mingid vene taadid, jopehõlm varjuks, viina ja vaidlesid ägedalt. Peenelt riides seltskonna poolt kostus soomekeelset kõnet. Kapjade tüminal lähenesid rakendid piki avarat sirget. Nad olid ikka väga kiired. Ühe värvilise segadikuna vilksasid nad üle finišijoone. Teadustaja seletas midagi 1000 meetri aegadest ja võidu koefitsentidest. Mulle oli see hiina keel. Mõni minut hiljem ligines üksik rakend, soomlased lõid kepsu ja kaisutasid vastastikku. Küllap see hobune võitiski teisi, oletasin. Veel mõned hobused sörkisid tribüüni eest läbi tallide poole. Sooniline, kehvalt riides venelane ahastas mööduva hobuse poole: „Kuidas siis niimoodi?! Kuidas? Ja mina, kui sa teaksid kuidas mina sind ometi armastan!“ Tühjaks jäänud rajal tülitses trobikond varblasi üsna värske ilmega hobusepabula pärast. Paremal ehtne joovastus, vasakul ehtne kaotusvalu, otse ees ehtne hobusepabul.

Just! loomise ajal ei olnud teadustaja jutt mulle enam hiina keel. Sain aru miks keegi rõõmustab ja mõni teine ahastab. Nägin traavlitreenerite pühendumust ja lugupidamist oma hoolealuste vastu, nägin pisikest maailma, mis on nii lihtne ja ehtne, et järeleandmisis ei saa teha kusagilt. Aga publikut oli Eesti traavimaailmas väga kasinalt.

„Kuule, sinul on sündmus ja minul publik. Ma aitan, kuidas saan,“ veensin hipodroomi direktori Vahur Nurme.
„Sa ei pea ennast ju lõhki maksma. Me saame kindlasti sellisele kokkuleppele nii et kõigile jääb hing sisse,“ lootsin teist julgustada. „Ilma reklaamita ei saa siia aga rahvast kuidagi.“
„Reklaami oleks vaja küll,“ venitas Vahur. „Rahadega on päris kitsas. Ma olen reklaami hindu vaadanud. Ega vähe ei küsita.“
„Tasuta ma ei saa sulle reklaami teha. Kirjastuse omanikel tekivad siis küsimused, millele mul oleks keeruline vastata. Aga me saame raha osas mõistlikuks jääda ja vastutulelikud olla.“
„Reklaami oleks vaja küll,“ kordas Vahur.

Mõned nädalad hiljem peatus Vahuri auto minu koduvärava taga.
„Ei, ei, ma ei hakka sisse tulema. Õigupoolest peaksin juba sadamas olema. Mul oleks selline pakkumine, selle reklaami asjaga … et võta õige sälg?“
„Sälg?“
„Sälg. Noor hobune. Hipodroom peaks teda üleval, ütleme aasta otsa. Ta oleks aga teie oma ja selle eest teete hipodroomile aasta otsa reklaami. Muidugi, kui tulevikus võitma hakkab, siis on võidurahad teie. Meil Eestis pole need suured, aga hea hobuse võid alati Soome võistlema viia. Seal on juba hoopis teised summad. 1200 eurot on kõige väiksemate võistluste esimese koha auhinnad. Aga ka viis – kuus tuhat eurot on selliste keskmiste võistluste esikoha auhind.“

Püüdsin palavikuliselt eurosid kroonidesse ümber panna ja siis summat võrrelda meie reklaamide hinnakirjaga. Tundus olevat väga jumekas tulemus.
„Praegu oleks kahe sälu vahel valida,“ jätkas Vahur,“ Üks on päris hea. Teisest ei saa veel aru, aga paistab ka tubli olevat. Ehk mõtlete ja anna mõne nädala pärast teada?“

Mõne nädala pärast kalpsasin üle lompide talli poole.
„Siin ongi,“ viipas Eesti traavimaailma legend Vladimir Mumm lõunapoolsete latrite suunas.
Vladimir puges latrisse ja asus seal ümber ühe suure kogu askeldama. „Tead, sellest latrist ongi ainult staarid tulnud! Usud?“.

Mis mu üle jääb. Tuleb uskuda, muidugi. See ei ole meediamaailm, kus kõige arukam on ajakirjandusanalüütikud ja meediaspetsialistid jättagi ekslema suurte sõnade ja väikeste mõtete vahele ning talitada nii nagu terve arutlusvõime soovitab. Päris asjade puhul tuleb aga usaldada asjatundjaid, olgu kõneks tittede kasvatamine või õunapuude lõikamine, õlle pruulimine või traavlite treenimine.

Vladimir astus talli vahekäiku ja sikutas kedagi ohelikust. Umbuskliku moega koon ilmus latri uksele, kiikas korra mõlemasse külge ja seejärel astus tumekõrb sälg areldi latrist välja.

Järgmisel hetkel ajas ta end keset hämarat vahekäiku tagajalgadele ja jäi nagu õpetatud puudel ümbrust uudistama. Alles mõnekümne sekundi pärast soostus ta, hobusele kohaselt, kõigile neljale kabjale toetuma.