pühapäev, 16. veebruar 2014

Ebapopulaarsed otsused

Suuri riigimehi iseloomustab üldjuhul julgus teha ebapopulaarseid otsuseid. See on teha otsuseid, mis algul paljudele ei meeldi, aga mis pikemas perspektiivis on ühiskonna arengu seisukohalt olulised. Näiteks Eesti iseseisvusaja valimiste tulemusel valitsuse moodustanud esimene valitsusjuht Mart Laar läheb ajalukku, sest alustas endises NLiidus esimesena turumajanduslike reformidega ja alandas makse, kehtestades üldise proportsionaalse tulumaksu, mis aitas Eestil oma saatusekaaslastel eest ära areneda. 1990ndate lõpul oli Eesti oma arengus teistest endise NLiidu riikidest pikalt ees, Eestisse voolasid investeeringud, loodi uusi töökohti ja inimeste sissetulekud kasvasid kiiresti. Vähesed mõtlesid toona Eestist lahkumisele, inimesed ehitasid üles iseseisvat Eesti Vabariiki.

Ühel hetkel, millalgi 2000ndate aastate algul tuli muutus ja julgus kadus. See aeg oli umbes siis Siim Kallase valitsusajal, kui toonast Reformierakonna üht esinumbrit Toomas Savi taheti sokutada presidendi ametikohale, ohverdades selleks üksikute valijameeste häälte nimel ühiskonnale olulise haldusreformi idee. Ehk kardeti teha lühiajalises mõttes ebapopulaarset otsust, mis oleks tulevikus Eestile palju kasu toonud. Tol ajal oli haldusreform õigel kohal, sest maapiirkondades elas veel palju rahvast, kohalikud tõmbekeskused olid alles ning arengu kiirendamiseks andnuks reform tugeva tõuke, paisates seni omavalitsustes ametis olnud inimesi erasektorisse- looma uusi ettevõtteid ja töökohti. Mis peamine, toona majandus kasvas kiiresti ning reformiga kaasnevaid kulusid olnuks lihtne katta.

Sealt edasi omandas Eesti riigijuhtide tegevus perversse näo, kus asuti kollektiivselt tegelema üles ehitatud riigi hävitamisega. Peaminister Juhan Parts sai hakkama küllalt omapärase "julgustükiga", saates kiivrite ja nuiadega varustatud eriüksuslased oma rahva vastu. Pärast Partsi ametisse asunud Andrus Ansip asus tulevikule mõtlemata tegema ainult lühiajalist edu tagavaid populaarseid otsuseid, kuumutades nõnda majanduse üle, mistõttu oli finantskriisi ajal kukkumine seda järsem. Pronssõduri äraviimine kiivri- ja nuiameeste abil viis eesti ja vene kogukondade vastandumiseni ning venekeelse elanikkonna massilise lahkumiseni. Sellega aga Ansipi "vägiteod" ei lõppenud. Kui ta heal ajal, mil oleks tulnud majandust jahutada, tegi kõik selle kuumutamiseks, siis lõi ta riigi ja rahva jaoks majanduslikult kõige raskemal ajal maksukoormuse järsu tõstmisega rahvale noa selga. Mille tagajärjel olid sunnitud kodumaalt lahkuma eestlased. Tegemist oli taaskord Ansipile omase populaarse otsusega, sedakorda Euroopa Liidu võimukandjate silmis. Eesti riigi ja rahva tulevik pole Ansipit ei lühi- ega pikaajalises perspektiivis karvavõrdki huvitanud. Inimesed tunnevad selle ära ja põgenevad massiliselt välismaale.

Eesti külad, terved linnad on jäänud tühjaks ning varem perspektiivset haldusreformi pole enam millelegi üles ehitada. Praegust olukorda arvestades saaks üle Eesti luua ainult ühe perspektiivse omavalitsuse- Tallinna linna. Ülejäänud ei vea lihtsalt välja, sest omavalitsuste eelarved nii kokku nuditud, et nende varasema plaani kohaselt kahe-kolmekaupa punti panemine ei annaks mingit võitu. Seda on hästi näha Lätis, kus reformi tulemusel on maapiirkondade tühjenemine ja inimeste välismaale lahkumine veelgi kiirenenud. Omavalitsuste kaotamine tooks praegu Eestiski kaasa veelgi suurema lahkumiste laine, sest omavalitsus on perverssel kombel ainus, mis seisab veel kohalike koolide ja muude asutuste püsimise eest. Kui kaovad lasteaiad ja koolid, siis lahkuvad viimasedki kodukoha patrioodid, ja seda tõenäoliselt mite enam Tallinna, vaid välismaale.

Eestis on aeg hakata tegema taas julgeid, martlaarilikke riigi ja rahva tulevikku arvestavaid otsuseid. Haldusreformist, mis elu maapiirkondades päris ära hävitab ei ole praegu enam mingit abi. Vastupidi, haldusreformi sisu peab olema inimeste maale taasasustamine ning sellega omavalitsuste säilitamine. Selleks sobiks näiteks ulatuslik eluasemereform, kus noortele peredele rajatakse maapiirkondadesse riigi kulul energiasäästlikud ja ökoloogiliselt puhtad kodud. Vaba maad  ja looduskauneid kohti on maapiirkondades küllaga, palgid on Eestis metsas olemas, ehitajad samuti tuleks Soomest Eestisse tagasi- kõik eeldused on olemas. Eestis ei saa iibe tõstmisest rääkida seni, kuni pered elavad koos kitsukestes korterites.

Teine etapp on kodutöökohtade loomine, kus nendesse üle Eesti rajatud kodudesse asustatakse esialgu ümber praegu valdavalt Tallinnas paiknevad riigiasutuste töötajad. Hiljem saavad sama eeskuju korrata eraettevõtted. Kõik eeldused selleks on olemas: Eesti on e-riik, varustatud vajaliku tarkvaraga, kiire internet on üle Eesti olemas ja inimestel olemas kogemus üle veebi suhtlemiseks. Kui Eesti valitsus saab hakkama üle võrgu tööga, miks ei saa siis valitsusasutused ja muud ettevõtted? Asi on kinni ainult tahtmises. Tallinnas vabaneb hulgaliselt kontoripinda, mida saab kasutada näiteks välisfirmadele odavalt välja üürimiseks või rajada sinna turistidele korterid.

Euroopa Liidus ei saa tulevikku silmas pidades jääda lootma Brüsselis tehtud otsustele, eestlased peavad oma maal peremeesteks saama ja jääma.

Kommentaare ei ole: