laupäev, 1. veebruar 2014

Kuidas Eestist sai maapealne põrgu

USA endine tööminister Robert Reich. Kaader dokumentaalfilmist Inequality for All (Ebavõrdsus kõigile).

Kui Eesti 1991. aastal iseseisvus, siis olid ootused väga kõrged. Maa pidi täituma lastega ja Eestist pidi saama maapealne paradiis. Inimesed tegid tööd, palgad tõusid, Eestisse tulid investeeringud. Ent siis varises ühel hetkel kõik kokku: palgad kukuvad, majandus kiratseb, ettevõtteid pannakse kinni, töökohad kaovad, riik kärbib kulusid, investeeringud ja inimesed jooksevad minema. Eestist on saanud justkui maapealne põrgu, kus keegi enam olla ja elada ei taha. Mis juhtus? Mis siis läks valesti?

Eesti võttis pärast taasiseseisvumist omaks ameerikaliku majandusmudeli koos madalate maksude ja paindliku tööjõuturuga. Selles polnud midagi imelikku- Ameerika oli tollal (vähemalt pealtnäha) väga heas seisus ja tundus olevat maapealne paradiis. Et vastata küsimusele, mis läks valesti, peab vaatama, mis toimus või toimub USAs. Selle kohta, mis USAs toimus ja toimub annab hea ülevaate äsja linastunud dokumentaalfilm Inequality for All (Ebavõrdsus kõigile), kus USA endine tööminister, Berkeley ülikooli professor Robert Reich seletab lahti USA majanduse kriisi põhjused.

Nagu kirjeldab Reich, kes oli Clintoni valitsuse üks alustalasid, läks ka USAs kõik hästi. Seda alates 1930ndate majanduskriisist (Kohvikus on põgusalt käsitletud president Roosevelti nn New Deal-i), mille käigus arendati ametiühinguid ja jäeti raha rohkem kätte keskklassile. Ebavõrdsus vähenes ja Ameerika keskklass arenes kiiresti maailma kõige võimsamaks majandusmootoriks, koos sellega arenes tormiliselt terve riigi majandus. Keskklassi tarbimine sundis ettevõtteid suurendama tootmist ning see omakorda võimaldas luua juurde töökohti. Suurem tööhõive tõstis eelarve tulusid, mis võimaldas suurendada hariduskulusid. Näiteks 1960ndatel oli ameeriklastel võimalik kõrgharidust omandada tasuta. See pidu kestis kuni 1970ndate aastate lõpuni, mil valitsus hakkas piirama ametiühingute tegevust ja vähendama rikaste maksukoormust. Ettevõtted, mille eesmärgiks oli võimalikult suurema kasumi teenimine, hakkasid vähendama töötajate palka. Ameerika keskklassi inflatsiooniga korrigeeritud palk on püsinud viimased 30 aastat samal tasemel.

Sissetulekute külmumise juures arenes aga USA majandus jätkuvalt tormiliselt edasi. Kuidas see oli võimalik? Selleks, et pered tuleks väiksema sissetulekuga toime, läksid USAs kõigepealt naised 1980ndatel laste kõrvalt massiliselt tööle. Edasi hakati tegema lihtsalt pikemaid tööpäevi ning töötama mitme koha peal, et säilitada oma elustandardit (kas tuleb tuttav ette Eestis?!). Ning edasi hakkasid majapidamised lihtsalt võlgu elama- kuivõrd kinnisvara hinnad jätkuvalt tõusid, võeti kinnisvara tagatisel laenu ja elati sellest laenurahast lootuses see kunagi, näiteks kinnisvara müügist tagasi maksta. Nõnda arenes kinnisvaramull, mis ähvardas igal hetkel lõhkeda (jälle tuttav Eestist?!).

Lõpuks mull lõhkes USAs 2008. aastal ja majapidamised olid väga raskes olukorras, sest kinnisvarahinnad kukkusid järsult ja inimestel polnud enam midagi, millest kinni hakata. Palgad olid jätkuvalt madalad ja laenu polnud võimalik enam saada. Tarbimine kukkus, ettevõtted läksid pankrotti ja tööpuudus suurenes. USA majandus sattus allakäiguspiraali ning terved linnad ja isegi osariigid on kuulutanud end maksujõuetuks.

Eesti on praegu kahjuks täpselt samasuguses olukorras: sissetulekud on madalad, ebavõrdsus suur, majandus kiratseb ning töökohti ei tule juurde. Vahepealne ekspordibuum on samuti raugenud ning majandus tambib paigal nagu puujalaga purjus orav, kui tsiteerida Sami Lotilat. Töökohti ei aita luua isegi jõuakamad inimesed, kes oma väikse maksukoormuse juures eelistavad oma raha investeerida mitte Eesti majandusse, vaid Hiina fondidesse.

Kui ekspordist rääkida, siis on Eesti suurimad eksporditurud Soome ja Saksamaa. Miks? Sest seal on säilinud tarbimine. Miks? Sest seal on säilinud kõrged palgad. Miks? Sest seal on tugevad ametiühingud.

Madalaid sissetulekuid põhjendatakse Eestis madala tööviljakusega. Seda, miks Soomes on bussijuhi palk kolm korda kõrgem kui Eestis põhjendatakse asjaoluga, et Soomes pakub bussijuht teenust jõukamatele inimestele. Mis on vale. Kui Soome oleks sama "vaba" majandusega riik nagu Eesti, oleksid seal bussijuhtide palgad samasugused kui Eestis, vajadusel ettevõtted värbaks bussijuhid lihtsalt Eestist. Soomes on bussijuhtide palgad kolm korda kõrgemad, sest Soomes on bussijuhtide palk kokku lepitud ametiühingutega. Sellest tulenevalt ei ole võimalik bussijuhtide palka kiiresti tõsta, aga seda pole võimalik ka langetada. Ja kui bussijuhid ei tule oma palgaga välja, siis lepivad nad ühiselt kokku, et tööle ei tule ning pärast seda nende palka tavaliselt tõstetakse (see vist ei tule tuttav Eestist?!).

Nii nagu Eestis, on Ameerikas väga suur ebavõrdsus. Lätis ja Leedus on veel suurem ebavõrdsus kui Eestis ning pole ilmselt ime, et sealt on lahkunud rohkem inimesi kui Eestist. Neis riikides aga, kus on tugevad ametiühingud, nagu Taani, Rootsi, Norra, Soome, Saksamaa, aga ka näiteks Valgevene, on ebavõrdsus väga väike. Väiksema ebavõrdsusega riikides on inimesed praeguses kriisis paremini toime tulnud, sest nende igapäevane heaolu ei sõltu kinnisvara hinnast ja laenudest, vaid reaalsest sissetulekust. Praegu, mil kogu maailm põeb kinnisvarabuumi pohmelli ja laenusid niisama kergelt välja ei anta, on reaalne sissetulek ainus, mis majandust edasi aitab. Sissetulekud ei tõuse aga niisama, neid peab tõstma ja nende tõstmiseks on vaja töötajate ühist huvi, mis paljudes riikides väljendub läbi ametiühingute. Paradoksaalsel kombel suudaks ainult ametiühingud aidata Eesti majanduse praegusest põrgust välja. See mõte tundub hirmutav, aga on kahjuks tõsi.

Senise olukorra jätkudes, kus Eestis suureneb ebavõrdsus ja töötajate palgad vähenevad või tammuvad paigal, püsib madal tarbimine, püsivad madalad kinnisvara hinnad, vähenevad riigi kulutused ja investeeringud haridusse ning samal ajal tõusevad energia ja toidu hinnad, on inimeste jaoks ainus võimalik lahendus suunduda elama Soome või mujale, et üldse elus ots otsaga kokku tulla ning jääks võimalusi enda harimiseks või huvialadega tegelemiseks.

10 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kõik hakkab peale ikka iseendast ja oma lähimast ümbrusest - nii et, Inno, kas Võrumaa Teatajas ametiühing juba loodud (Valgevene eeskujul)?

Anonüümne ütles ...

See on ju padupunane jutt. Needsamad kõrged bussijuhtide palgad veavad Soome majanduse ninaga vastu muda - kuna palgad ei ole kujunenud vaba konkurentsi tingimustes, vaid "vajaduspõhiselt" (ehk siis vastavalt bussijuhtide vajadusele, mitte vastavalt sellele mida nad pakkuda saavad), on see turumoonutus ning juba definitsiooni järgi ei saa kaua kesta.

Anonüümne ütles ...

Innol on siin küll suuremalt jaolt õigus.
Majandusliku stabiilsuse suudab tagada vaid rahvussotsialistlik riigikord.

Inno ütles ...

Punane jutt või mitte, aga kui Soome selle moonutuse peale saab omale aastas tuhandeid eestlasi koos peredega, mistõttu elanikkond kasvab, siis neelab majandus selle moonutuse alla ja kokkuvõttes kõik võidavad. Mis saab aga Eestist: hariduskulusid pole võimalik hüppeliselt tõsta, ja seda ka ei tehta, et kiiresti kahanevat elanikkonda kompenseerida, mistõttu ootab ees katastroof. Ega asjata investorid Eestist ei page- nad ei ole lollid. Või ma eksin?

Mis ametiühingu loomisse puutub, siis pole mina õige inimene seda kommenteerima, kuna ma ametiühingusse ei usu (minust selle loojat ei saa, keegi teine peab selle ära tegema), aga ma näen, et kahjuks ilma selleta välja ei vea. Euroopa riikides, kuhu Eesti tööjõud põhiliselt voolab, on tugevaimad ametiühingud kogu maailmas. Kas rahatu Eesti suudab sinisilmselt oma ameerikaliku majandusmudeliga sellele vastu panna? Ma ausalt öeldes kahtlen, kui Ameerikaski see mudel enam ei tööta.

Ametiühingu vastastele: mis on alternatiiv?

Inno ütles ...

Mis puutub natsionaalsotsialismi, siis pole selles midagi halba, nii nagu pole muu ideoloogia, kas sotsialism, kommunism või kapitalism süüdi kuritegudes, vaid konkreetsed inimesed. Ideoloogiaga kaitsevad oma kuritegusid kurjategijad ise, et vastutusest pääseda, nii on see alati olnud ja see on inimlik. Ühiskond ei tohiks aga sellega leppida ja karistama peaks kurjategijaid, mitte ideoloogiat.

Anonüümne ütles ...

http://www.telegram.ee/eesti/eesti-ponevaimad-kuulujutud-ehk-telegram-otsib-vilepuhujaid#.Uu4-4_sQ4yk
Kas just põrgu aga põrgu eeskida küll.

Anonüümne ütles ...

Aga mina ennustan, et kümne aasta pärast läheb meil siin suhtelisel skaalal paremini kui Põhjamaadel. Nemad on järsult kukkunud, meie tasapisi tõusnud. Kui just vahepeal kommud võimule ei tule ja majandusseisaku ei tekita.

Inno ütles ...

Kes on need "nemad"? Mina arvan, et meie sinuga oleme seal Põhjamaades suure tõenäosusega kümne aasta pärast, kui sa just pole pensionär, invaliid või keskhariduseta tegelane.

Mis "nendesse" puutub, siis on Eesti majandus Soome ja ülejäänud Põhjamaadega nii tihedalt seotud, et kui nemad järsult kukuvad, siis kukume meie veel järsemini, olgu võimul kommud või kes iganes.

Anonüümne ütles ...

Nonäedsasiis -Edgaril oli niisiis õigus kui ta pakkus välja avaliku sektori keskmise palgatõusu kuni 20 000 kroonini omal ajal koos ettevõtete ja suuremate tulude ning luksuse diferentseeritud maksustamisega.
Kohalikule turule orienteeritud haritumad ettevõtjadki saavad aru, et niiviisi läheb raha vaid ajutiselt nende käest ära ja peatud korraks keskklassi taskus, et tiiruga tagasi jõuda.
Ümberjagamine ei suurendavat majanduskavu, on parempoolsete arvamus.Minu arvates vale puha sest ümberjagamine elavdab ja stimuleerib konjunktuuri,läbi inimeste esmatarbekaupade ja teenuste ostujõu kasvu eelkõike just kohalikule turule suunatud ettevõtlust, parandab välismajandusbilanssi ning vähendab survet sotsiaalabisüsteemide rahastamise suurendamiseks.

Inno ütles ...

Niisama palgatõus on ehk tõesti hirmutav, aga kui seda teha ametiühingute kaudu, on asi täiesti tsiviliseeritud ja lõpptulemus on sama. Pealegi on ametiühingute kaudu tagatud kodanike aktiivsem osalemine ühiskonna toimimises ka valimiste vahelisel ajal. Soome ja Rootsi on maailmas ametiühingute osas esirinnas ja neid peetakse väga konkurentsivõimelisteks keskkondades ka majanduslikus mõttes. Kui Eesti kaotab Soomele ja Rootsile oma parimaid poegi ja tütreid, miks ei võiks siis nende süsteemi Eestiski rakendada?