On liit või ei ole

Enne liitumist Euroopa Liiduga (EL) oli jutt, et EL on Eesti julgeoleku ja turvalisuse garant. Ühelt poolt pidid inimesed ära andma palju vabadusi, seda eriti ettevõtluse vallas, mille tagajärjel suleti palju väikseid poode ning paljud talunikud panid euronõuete kartuses pillid kotti. Rahvale sisendati, et ELi on vaatamata nõuetele väga vaja, sest muud moodi ei saa. Räägiti, et ilma ELita ei võeta Eestit isegi NATOsse, muust rääkimata. Hirmutati, et kui Eesti ei liitu ELiga, siis tõmmatakse ta tagasi NLiitu. Oli jutt, et ilma liitu kuulumata hakkama ei saa ja et liidus on kergem, Eesti ei pea oma julgeoleku pärast muretsema. Käisid jutud ELi ühisest armeest.

Nüüd on liitu astumisest 10 aastat möödas, eestlastel taskus ELi pass ja rahakotis ELi raha ja võiks arvata, et olukord on pilvitu ning eesti rahvas saab rahus ja armastuses maju ehitada, lapsi teha ja suurt tulevikku üles ehitada. Aga kus sa sellega?!!! Praegu, liidus olles on olukord muutunud veel kõige ohtlikumaks. Vähemalt juttude põhjal. Nii et Eesti peab aasta-aastalt tõstma oma kaitse-eelarvet, nii et ei jõua õieti peresid toetada ning peab tõstma kõiksugu maksud kõrgustesse. Kokkuvõttes on sündivus ja rahva kindlustunne suures miinuses.

Liitu astudes oli jutt, et liit toetab Eestit. Nüüd on toetuse jutt vaibunud, ELi ühisest armeest pole kippu ega kõppu, selle asemel räägitakse üha rohkem, et igaüks peab ise enda eest seisma, isegi selline kärbes nagu Eesti. Et Eesti peab ise näitama, et on valmis 13 tuhat meest hakklihamasinasse saatma, kui vaja.

Aga milleks siis üldse see liit?!