laupäev, 25. juuli 2015

USAsse emigreerunud Eesti okupandi pihtimus

Väljavõte The Desert Sun veebist.

USA Kalifornia osariigi Palm Springsi linnakese 83-aastane elanik Nina Markos kirjeldab oma värskelt ilmunud raamatus „Nina’s Story: Surviving the German Occupation” (Nina lugu: Saksa okupatsiooni üleelamine), kuidas tema isa Andrei oli nõukogude lennuväe kapten ning kuidas ta pärast Molotov-Ribbentropi pakti koos oma õe Luisa, ema Raisa ja isaga 1940. aastal Eestisse elama asus. See oli siis aasta, mil Eestis toimus sõjaväeline riigipööre, kus siin viibinud nõukogude armeeüksused Eesti okupeerisid ja Eesti president reeturlikult ilma ühegi püssipauguta riigi käest ära andis.

Nina ei räägi sellest, kuidas tema isa organiseeris Tallinnast Soome pommitamist talvesõjas 1940. aastal, küll aga on tal hästi meeles, kuidas inimesed Kadrioru pargis oravaid toitsid ja neile „Miki-miki-miki” ütlesid ja kuidas 22. juunil, mil Saksa väed Nõukogude Liidu vastu sõda alustasid, oli väga soe ja päiksepaisteline ilm, nii et pere plaanis minna randa päikest võtma. Nina kirjeldab veel seda, kuidas neil oli Tallinnas korralik elamine ja kuidas eestlased olid nende juures teenijad.

Ent isa ei jõudnudki tol soojal päeval oma väeosast koju. Ta helistas koju ja ütles, et sakslased on sisse tunginud. Nina pere teadis, et Eestis suhtutakse venelastesse halvasti ning Eestisse jäädes oleks nad ära tapetud.Nõnda tuli perel nädal aega hiljem Eestist lahkuda. Isegi kassipoeg Murzikut ei saanud kaasa võtta. Põgenikud pandi kaubavagunitesse, kus polnud mingid tualetti ega pesemisvõimalusi- NLiit kohtles oma inimesi samamoodi nagu hiljem küüditatuid.

Pere sai kaasa võtta ainult kaks kohvrit ja sõit läks lahti Moskva poole. Ent Moskva külje alla Gavrilov Posadi jõudes selgus, et linn on suletud ning edasi oli kaks võimalust: kas sõita edasi Uurlaite taha Siberisse või Lõuna-Ukrainasse ema vanemate juurde. Kuivõrd sooje riideid polnud kaasas, otsustati Lõuna-Ukraina kasuks. Juuli keskel jõuti Dolguintsevosse. Augusti lõpus saabusid ka sinna sakslased, kes kohalikke ei puutunud ja lasid rahulikult põllulapikesi harida.  1943. aastal, kui sakslased said Stalingradi all lüüa, rüüstasid nad taganedes Ukraina kodusid, kaasa arvatud Nina vanavanemate maja.

Kuivõrd isa oli sõjaväelane, sai pere pärast sõda Lääne-Ukrainasse Lvovi linna korraliku elamise. Pärast keskkooli lõpetamist 1949. aastal läks Nina õppima Lvovi Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas kiituse ja inglise, hispaania ja ladina keele oskusegakuus aastat hiljem. Pärast seda õppis ta kaks aastat Moskvas ja asus tööle Patrice Lumumba Riikliku Ülikooli võõrkeelte osakonnas. Sel ajal taotlesid Nina ja ta abikaasa Vladimir Markovich Iisraeli viisat, et emigreeruda USAsse. Enne lahkumist jäi aga abikaasa ootamatult auto alla. NIna ja tema 25-aastane tütar jõudsid USAsse 7. augustil 1981. aastal. Ta õpetas 20 aastat Kalifornias Montereys sõjaväelastele võõrkeeli.

Kommentaare ei ole: