reede, 8. jaanuar 2016

Kas Eestis pole elatisevõlglase elu juba piisavalt karm?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Äripäev kirjutab tänases juhtkirjas (mis, oh õnne, pole lugejatele veebis suletud, erinevalt näiteks elatisvõlglaste nimekirjast, mis õnneks on täiesti tasuta vaatamiseks kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja leheküljel), et elatisevõlglaste jaoks on vaja kasutusele võtta karmimad meetmed. Näiteks tuuakse siin, et Venemaalt ei pääse võlgnik välismaale, Slovakkias võib võtta auto juhtimisõiguse ja Saksamaal võib tööandja võlglase lahti lasta. Mis on omamoodi huvitav- kui Eestis on võla peamine põhjuse selles, et võlglasel pole raha, siis kuidas parandab rahalist seisu see, kui inimene:  a) ei saa autoga sõita, b) ei saa kodumaal tööd teha ja c) ei pääse ka välismaale tööle. Äripäeva toimetuse ideaalühiskonnas istub siis võlgnik päevad läbi kodus ja punub vitstest korve või?!

Mis aga karmidusse puutub, siis on Eestis kord elatisevõlgnike osas juba praegu üks karmimaid kogu maailmas- siin võib elatisevõlgniku lausa terveks aastaks vangi panna. Sellist asja esineb üsna vähestes riikides. Mis, nagu elu näitab, ei ole asja sugugi parandanud, vaid teinud üha hullemaks- seda „pisiasja” pole Äripäev kahjuks märganud.

Pigem on probleem Eestis selles, ja millele on tähelepanu juhtinud mitmed tunnustatud juristid, et õigussüsteem on üle kriminaliseeritud, kus siis valdav enamus täisealistest on kas krimi- või väärteoregistris, millest tulenevalt on karistuse mõte ühiskonnas devalveerunud. Karistus ei oma enam oodatud mõju, selle peale patsutatakse vaid õlale ja öeldakse- ka sina, brutus! Ja seda on ka meedias näha- kõik vähegi tegijad on kas juba kohtu all või käib parasjagu mingi uurimine. Eesti paistab Euroopas juba silma üleloomulikult suure vangide arvu poolest ning NB! vangide ülalpidamiseks kulub kordades rohkem raha kui laste peale. Nüüd on Äripäeva ja valitsuse soov veel vinti peale keerata. No tore, pange siis juba kõik vangi!!!

Selle asemel, et pilduda stalinistlikke loosungeid üha karmimatest karistustest (stalinistlik riik suhtles rahvaga samuti läbi karistuste), tuleks aru saada, seda nii Äripäeval kui valitsusel, et karistused ei aita muuta olukorda, eriti kui see on massiline. See puudutab nii elatisevõlglasi kui näiteks joobes juhtimist- joobes juhtide arv on püsinud suur vaatamata karistuste 1000-kordsele suurenemisele. Elu näitab, et isegi auto äravõtmine või vangi panek ei peata roolijoodikut. Nii nagu ei murdnud stalinistlikud koonduslaagrid eestlaste suhtumist iseseisvusse. Muuta tuleb suhtumist ja seda saab teha ainult läbi selgitustöö, see on siis harimise. Kui inimene ei taha, ei hakka ta kunagi elatist maksma, tapetagu või maha. Kui tahab, leiab raha ise, ilma karistuseta. Lihtsalt lambist lisakaristusel on pigem vastupidine mõju- suureneb veelgi jonn mitte maksta. Ning lõpetuseks olgu lisatud, et elatiste mittemaksmist ei saa ühe näite põhjal ühe vitsaga lüüa, sest mittemaksmise põhjuste ring on väga lai, alates sellest, et inimesel pole töö kaotuse tõttu lihtsalt raha, või on kõrval juba teine pere, mis vajab samamoodi ülalpidamist, või siis ei anta vanemale näha lapsi. Samuti on probleem selles, et elatis määratakse suhteliselt kiire ja lihtsa menetlusega (erinevalt tavalisest tsiviilasjast pole selle pealt näiteks ette nähtud riigilõivu) ja kui see on määratud, näiteks heal ajal, on selle vähendamine hiljem väga keeruline, kuna kogu vähendatava summa pealt tuleb tasuda riigilõiv nagu tavalistes tsiviilasjades. Kokkuvõttes tuleb elatise vähendamiseks tasuda riigilõivuna summa, mis moodustab mitme aasta elatise- see on täiesti jabur!!! Kõik need on tõsised probleemid, millega peaks tegelema, selle asemel, et karistusi kaela väänata.

4 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Ma ei ole Sinuga nõus.

Vastutus. See on põhisõna. Tänase päeva seisuga on hinnaks ühe lapse kohta kuus 215 eurot. Minu arust on see õiglane. Isegi siis kui see raha ei kasutata lapsevanema poolt, kelle juures laps elab, sihipäraselt. Ka siis kui elatist maksval vanemal on teisepoole käitumise tõttu raskendatud lapsega kohtumine, olemine. Ja isegi siis kui raha kulub uue pere peale või raha lihtsalt ei ole.

See on lapsetegemise õiglane hind.

Anonüümne ütles ...

Look who's talking!

Irja ütles ...

Minu arvates on praeguse süsteemi suurim viga kõikide elatisevülglaste ühte patta panemine. Elatisevõlglasi, kel lasub kohustus toita ja katta ka temaga koos elavad lapsed, tuleks suhtuda palju leebemalt. Kõigepealt tuleks vaadata, kui palju inimene teenib ning jagada siis raha kõikide laste peale võrdselt ära. Mitte nii, et kogu teenistus läheb elatisele ja teised lapsed jäävad nälga. Samuti ei tohiks lapsi kasvataval elatisevõlglasel iialgi peatada auto juhtimise õigust, kuna sel juhul kannatavad temaga koos elavad lapsed.

Ehk: lapsi tuleb käsitada võrdselt. Lapsed ei tohi iialgi kannatada selle pärast, et nende isal on elatis maksmata.

Inno ütles ...

Hundi ulg, oleneb, kes mida tähtsaks peab. Meie ühiskonnas taandub tõesti kõik rahale. Aga raha eest ei saa osta kõige tähtsamaid asju siin ilmas, õnne ega armastust, mistõttu neid kõige tähtsamaid asju ongi meie ühiskonnas nii vähe. Kokkuvõttes on ühiskond depressiivne ja üha depressiivsemaks muutub, inimesed on õnnetud, tarbivad ohtralt alkoholi ja narkootikume, juba lapsest peale, kuigi kõigil on raha taskud täis. Kui me lastesse süstime sama arusaama, olgu või läbi selle lapsetegemise õiglase hinna, siis paljundame seda mõtteviisi põlvest põlve ja mitte midagi ei muutu. Me kasvatame peale uue põlvkonna depressiivseid inimesi, alkohoolikuid ja narkomaane.