Inno kirjutas, et tema ei uskunud, et Savisaar pärast haigust enam jalule tõuseb. Mina olin jälle täiesti veendunud, et tõuseb küll ja on veel paremas vormis kui enne. Paremas vormis kui kunagi varem. Isegi vaidlesime Innoga sel teemal tuliselt. Inno ütles, et vaata Mart Laari, ja mina ütlesin, et Savisaar ei ole Laar. Mõnel inimesel lihtsalt on suurem elutahe kui teisel. Eriti siis, kui on põhjust elada.
Mu isal oli 2003. aastal väga suur infarkt. Ta oli viis minutit surnud, kui kiirabi kohale jõudis. Teda elustati kaks korda ja ta oli kaks päeva koomas, aga kolmandal päeval hakkas juba sanitare sõimama, et kuhu nad tema prillid peitnud on, ja pahandas, miks me emaga istume tema voodi ümber nagu „vaarao valvurid”. Pärast Maarjamõisa arstid imestasid, et kuidas inimene säärasest olukorrast välja tuleb. Et peab ikka väga suur elutahe olema.
Isal oligi. Tal oli suur soov minu pulmad ära näha. Nägigi - isa oli 2006. aasta 30. mail Tartu perekonnaseisuametis minu ja Inno abiellumise tunnistajaks.
Ka Savisaarega paistab olevat sedasi, et ta ei ole kaugeltki lõpetanud. On asju, mida ta tahab veel teoks teha, ja see annabki talle jõudu, et edasi elada. Siin ei omagi tähtsust see, kui heas füüsilises vormis inimene on - mõni supervormis sportlne saab infarkti ja viskab kohe sussid püsti, aga mõni rasvaseid praade ja magusat armastav parajalt paks mees parimais aastais tuleb välja ka kahest-kolmest infarktist. Sest tal on lihtsalt suurem elutahe, midagi ei ole teha.
Rängad haigused on ka selles mõttes head, et siis saab selgeks, kes on su tõelised sõbrad. Tõelised sõbrad tulevad kohe, kui õnnetusest kuulevad, ja istuvad su voodi veerel sellel kõige hullemal ajal, kui miski pole veel kindel. Ettevaatlikud olge nende tegelastega, kes tulevad küpsiste ja lilledega siis, kui suurem oht möödas ja arstid juba ettevaatlikult lootust annavad. Need on kaarnad, kes sätivad end aegsasti ootepositsioonidele, et sobival hetkel sinu nõrkust ära kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar