Mis ma ütlesin. Kes siis nüüd selle pärast, et prokurör endale tunnistajaid otsib, prokuröri taandama hakkab. Naeruväärne. Näitab, et prokuratuur ajab asju avalikult, mitte nurga taga.
Teiseks on väga sümpaatne see, et prokurör ei taotle istungi täielikult kinniseks kuulutamist. Arusaadav, et Kenderi teksti ei taheta avalikult ette lugeda, see oleks ju täpselt samuti lapsporno levitamine. Nüüd on avalikkusel võimalik protsessi jälgida, ilma et peaks sealjuures kuulma aspekte sellest kirjatükist.
Mulle kohati tundubki, et Kenderi soov on sundida inimesed oma teksti lugema sõnavabaduse argumendiga. Et kui sa oled sõnavabaduse poolt ja diktatuuri vastu, siis sa pead seda teksti lugema. Ja nii ongi mitmed inimesed, kes, kui nad asja üle järele mõtleksid, iialgi lapspornot ei loeks, nüüd Kenderi selja taga ja… lapsporno poolt. Kuna nad on jäänud uskuma Kenderi väidet, et võideldakse sõnavabaduse eest.
Saladus on aga see, et ei võidelda, ja Kender teab seda. Talle lihtsalt meeldib inimesi mängitada, neid endale soovitud suunas liikuma panna. Sõnavabadusega on ka nõnda, et kui keegi kusagil karjub suure häälega: SÕNAVABADUS!, siis tormavad paljud inimesed temaga kaasa lihtsalt seepärast, et neile on kusagilt meelde jäänud: sõnavabadust piiravad ainult totalitaarsed riigid. Nagu näiteks Nõukogude Liit, kus kirjanikud ei tohtinud ka tegelikult kirjutada sellest, millest nad tahtsid. Kus asjadest ausalt kirjutamisel olid ka tegelikult kurvad tagajärjed. Kender ei võrdle end praegu mitte niivõrd Nabokovi või Milleriga - oma vaimusilmas on ta Solženitsõn. Sellele viitab tema väide, et prokuratuur teda „represseerib”.
Veidemann ütles, et tema hinnangul kujuneb Kenderi protsessil põhivaidluseks, kas tegemist on kirjandusteose või lihtsalt tekstiga. Tema arvates Kenderi tekst kirjandusteos pole. Seepärast ei tahtnud ta ka protsessil tunnistajana osaleda.
Ma mõtlen kõikidele protsessidele, kus on süüdistatud kirjanikke - Jossif Brodski, Oscar Wilde jpt. Need kirjanikud, keda on represseeritud, on võidelnud inimõiguste eest. Inimese õiguse eest elada, tunda, uskuda, armastada, olla vaba. Parema maailma eest. Kenderil on vastupidine eesmärk - kuigi ka tema kasutab argumendina üht inimõigust, sõnavabadust, võitleb ta läbi oma teksti sellise maailma eest, kus kõige nõrgematel ei ole mitte mingisuguseid õigusi.
Selleks, et ühiskonna kõige nõrgemaid - lapsi - kaitsta, ongi õigusriigid sõnavabadust kärpinud. Mitte selleks, et kedagi represseerida, vaid selleks, et represseerimise eest kaitsta. Sest mida muud teeb pedofiil oma ohvriga kui represseerib teda? Pedofiil on kui totalitaarne riik - kõigepealt üritab oma ohvrit kommiga ära osta, pärast kasutab vägivalda. Ka väike Eesti Vabariik on olnud suurriikliku pedofiilia ohver.
Pedofiili puhul ongi kõige suurem probleem, et ta läheneb oma ohvrile väga salakavalalt. Suur Nõukogude Liit alustas väikese Eesti võrgutamist ehk groom'imist sellega, et pakkus talle kõigepealt välja baasid - luues mulje, et on tema suur sõber. Kender läheneb praegu teistele kirjanikele samal moel - kasutades kommina kõigile arusaadavat „võitlust sõnavabaduse eest”. Ja nii jooksevad paljud väikesed lapsed praegu lummatud pilgul onu Kauri sabas. Kuna ta tundub nii lahe ja cool ja kõikide suur sõber.
Jah, protsessi kõige huvitavamaks küsimuseks saab kindlasti olema, kas tegu on kirjandusteose või tekstiga. Sest sealt edasi võib juba küsida, kes on Kender ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar