Halb ema olla on ok, aga halb isa?

Kaader filmis Bad Moms, USA 2016.

Vaatasime Irjaga hiljuti filmi Bad Moms (Halvad emad), mis räägib üle töötanud ja stressis emadest, kes otsustasid ühel päeval kõik kohustused perse saata, teha, mida hing ihaldas, ning leidsid omale küllalt palju mõttekaaslasi. See, nö halb emadus ongi praegu moes - emadel on lubatud olla nemad ise, koos oma heade ja halbade omadustega. Võib isegi viina võtta. Arvatakse, et see aitab vältida stressi ja läbipõlemist, mis on viimasel ajal muutunud üha levinumaks haiguseks.

Mina aga mõtlesin seda filmi vaadates isade peale. Aga isad? Kas isadel on lubatud olla ka halvad isad, või peavad nemad jätkuvalt hommikust õhtuni tööd rügama, stressi ja läbipõlemist taluma ja kõiki nende halbade emade koerusi kinni maksma?

Ma ei tea. Isad ise räägivad vähe ja isadest pole ka mingeid filme tehtud. Isasid justkui polekski olemas. Samas on ka isad need, kes peavad öösel 20 korda ärkama, kui lapsed on haiged, virilad ja neil pole und. Ning erinevalt emadest, kellest paljud on kodused ja saavad hommikul kauem põõnutada, peavad isad pärast magamata öid veel hommikul tööle minema. Irja on öelnud, et tema magas sel ajal end välja, kui mina hommikul tööle läksin. Aga minul kujunes vahel nii, et ei saanud mitu ööd ega päeva järjest magada. Oli juba sama tunne mis Vene sõjaväes, kus olin samuti sunnitud olema ööd ja päevad järjest üleval. Lõpuks õppisin püsti seistes magama, näiteks rivis või järjekorras seistes. Nüüd oli samamoodi, lasin sõba silmale igal pool, kus vähegi sain, isegi koosolekute ajal. Need, kes ei tea, Angelmani sündroomiga lapsed on väga kehva unega. Angelmani kogukondades vanemad kurdavad, et pole saanud juba aastaid magada, ja näevad selle tõttu väga närbid välja, näod magamatusest paistes.

Nojah, tänu imetamisele oleme meie Irjaga vähemalt mõned ööd saanud 4 aasta jooksul magada. Aga enamasti ärkab laps ikka 2-3 korda öö jooksul, sellega oleme juba nii harjunud, et ei pane seda isegi enam tähele. Praegugi kirjutan neid ridu, kui olen pidanud 4 korda öö jooksul üles ärkama, sest kui ärkab Juulike, siis ärkab ka Roosike. Uni on rikutud ja pole õieti sõba silmale saanud. Hea veel, et oleme Irjaga kahekesi, üksinda oleks kahte last öösel kussutada ilmvõimatu. Hommikul pean minema ÜKT-d tegema, on jumala õnn, et see on selline rahulik tegevus, kus saab vahepeal silma looja lasta. Võibolla sellepärast mulle meeldibki praegu ÜKT, et pole vastutusrikas töö. Seda saab ka magamatuna teha. Kui peaks intensiivset palgatööd tegema, näiteks autojuhina või kuskil tööstuses, siis magamata olekus juhtuks kohe õnnetus.

Aga kui isaduse juurde tagasi tulla, siis on mulle jäänud mulje, et isadel pole lubatud päeval magada või isegi mitte hetkeks pikali visata isegi siis, kui oled öö läbi unetu lapsega mööda tuba ringi jalutanud. Et isa on nagu robot, kes peab olema kogu aeg energiast pakatav. Ta ei tohi isegi kurta, et on magamata või väsinud. Eeldatakse, et isa saab puhata teises ilmas. Pole siis ime, et mehed küllalt noorelt lihtsalt kokku kukuvad. On selge, et organism, ükskõik kui tugev, ei pea sellisele koormusele lihtsalt vastu.