Väike vahepala - korp Katariina kohvikust. Teel koju näitas Roosi nimelt Katariina allee poole ja hakkas ise selles suunas minema. Meil ei jäänud muud üle kui talle järele rutata. Roosi lippas Katariinasse, ronis seal tooli peale ja ütles kohviku perenaisele Üllele: „Sai, sai!” Väikese tüdruku soov täideti ja ta sai mööda Katariina alleed koju jalutades hambad oma lemmiksaia süüa.
Minu meelest on väga tore, kui lapsel on oma kohvik, kuhu ta ise teed teab ja kus teda alati sõbraliku naeratusega vastu võetakse. Parimat lapsepõlvekohvikut kui Katariina ma ei tea. Või üldse kohvikut. Oleme Innoga maailmas palju ringi käinud, aga sellist kohvikut, mis näikse olevat kui võlumaailmast, pole mujalt leidnud. Kui ma üksteist aastat tagasi Lissabonis elasin, siis viis eks Joáo mind Alvalade linnaossa, kus oli samuti üks väga armas kohvik-teemaja. Seal oli tohutult palju isuäratavaid saiakesi ja teenindajateks kolm sümpaatset vanahärrat. Joáo ütles, et need vanahärrad on seal olnud nii kaua, kui tema mäletab. See on üks kohvik, kuhu ma tahaks kunagi tagasi minna.
Mis teeb kohvikust hea kohviku? Minu arvates kohvikupidajad. Nad peavad tekitama sinus sooja tunde. Sellise, et oled alati oodatud. Ja et sa kohe mitte ei saa sinna tagasi minemata jätta. Kui Lissabonis olime, siis mul tekkis Katariina järele metsik igatsus. Proovisin seda leevendada Lissaboni pastelaria'tes, aga mitte ükski ei saanud Katariinale ligilähedalegi.
Nii et Katariina jääb alati meile üheks eriliseks kohaks, ükskõik, millises maailma nurgas me parajasti ei viibiks või ei elaks...
