Mõni aeg tagasi Lätis käies ütles üks tuttav Läti elu kohta, et inimesed on vaesed, aga ausad. See oli kivi Lõuna-Euroopa rahvaste kapsa-aeda, kus makstakse 1000-euroseid pensione, aga kus vohab riiklikul tasemel pettus, mistõttu on isegi Läti ja ka Eesti sunnitud sinna oma abi saatma. Nii Lätis kui ka Eestis võib sellisest pensionist ainult unistada ja ilmselt ei hakata siinmail kunagi selliseid pensione maksma. Aga nagu see Euroopa Liidus on, kehtib solidaarsuse põhimõte, kus inimese heaolu ja õigus petta on ühtedes riikides püha ja puutumatu. Nagu teistes riikides inimeste vaesus.
Aga mis mind lätlaste puhul imestama paneb, nad elavad märksa kehvemini kui eestlased, aga nad ei kurda. Nad on isegi omamoodi uhked, et on vaesed. Neil pole Soomet külje all, mille najal elada, seetõttu peavad nad olema topelt tublid.
Kui ma nüüd enda elu vaatan, siis võin öelda, et olen küll vaene, aga samas väga õnnelik. Ma saan olla enda ees aus ja minu südametunnistus on puhas. Ma arvan, et see on suur asi. Sest, esiteks, ja mis kõige tähtsam, saan olla koos oma lastega. Üksvahe olin lausa miljonär, aga saatuse irooniana ei õnnestunud mul suhelda oma lastega. Nii imelik kui see ka pole. Elasin seda väga raskelt üle ja olin valmis loobuma kõigest, et lastega koos olla.
Nüüd on vastupidi: mul pole palju raha, aga mul on piiramatu võimalus suhelda lastega. Ja selline olukord meeldib mulle märksa rohkem. Mulle meeldib, et see pole pelgalt nn kvaliteetaeg, mida tavaliselt vanemad oma lastega veedavad, vaid ma saan lastega jagada ka argipäeva, nii rõõmu kui muresid. Nii õnne kui kurbust. Ma arvan, et see on oluline, näidata lastele ka seda, mida tähendab elus argipäev. Kuidas peaks mees kodus naist abistama ning kuidas peaks mees ja naine omavahel läbi saama. Nagu öeldakse, armastust ja tundeid pole võimalik õppida, neid saab ainult tunnetada, läbi eeskujude. Ja on ju hea, kui sa ei pea eeskujusid kusagilt raamatutest või filmidest otsima, vaid saad neid päris elus kogeda.
Mina näiteks ei teadnud, mida mehe ja naise suhtes arvestada, või milline üldse suhe on ja olema peab. Mul polnud ühtegi head eeskuju ega nõuandjat. Seetõttu tegin palju vigu ja oma õnne leidmine võttis kaua aega. Aga nüüd olen õnnelikus suhtes. Ma loodan, et mu lastel on sellevõrra lihtsam. Oskavad olla ka vaesena õnnelikud.
