Mäletate aega veel 25-30 aastat tagasi. Juba 45-50-selt hakkasid inimesed pensionile jääma, olenevalt tööst ja laste arvust. Minu vanaema jäigi 50-selt pensionile, ema jäi 55-selt, isa kusagil 60-selt. Mu vanaema jätkas pensionärina loomulikult veel 25 aasta jooksul töö tegemist, kasvatas loomi ja aitas oma lapsi ning lapselapsi. Teadmiseks, tema mees, minu vanaisa, kes oli Omakaitses, tänases mõistes Kaitseliidus, sai selle eest 25+5 ning suri 45-aastaselt Irkutski lähedal vangilaagris.
Varane pensionile jäämine tähendas, et noortele oli tee lahti. Pensionäri asemele sai võtta tööle noore inimese ja pakkuda talle võimalust arenguks. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõigil oli tööd ja kõik olid rahul.
Täna aga räägitakse, et pensioniiga peaks tõstma 70 peale või isegi kõrgemale. Mis see siis on? See on paradigma muutus, mis lööb tööturu täiesti segi. Mis tähendab, et need, kes täna on 40-50-aastased, ei valmistu mitte pensionile minekuks nagu varem, vaid selleks, et suurem töö seisab veel ees, nad peavad veel 20-30 aastat tööd tegema. Täna peab inimene tegema tööd kaks korda rohkem kui varem. Põhjuseks tuuakse, et noori ja maksumaksjaid on üha vähem, mistõttu ei jätku pensionide maksmiseks raha.
Poliitikud armastavad penisoniea tõstmist reklaamida kui väga vahvat ja toredat asja, kus inimestel on võimalus elu lõpuni tööd teha ja inimesed püüavad samuti harjuda mõttega, et peavad eluaeg tööd tegema, aga tegelikkuses on see katastroof. Seda eriti noorte jaoks, kes ei leia tööd. Miks? Sest vanemad inimesed hoiavad oma kohtadest kramplikult kinni. Eesti niigi väiksel tööturul konkureerib mitu korda rohkem rahvast kui varem.
On selge, et kui 50-60-sed või isegi 70-sed tööd teevad, siis pole 20-stel enam mingit šanssi. Pole siis ime, et noored lähevad peale Eestis kooli lõpetamist joonelt välismaale ja jäävadki sinna. Sest olgem ausad, ega Eestis tööturul olukord ei parane, vaid läheb üha hullemaks. Nüüd tuuakse sandid ka veel turule, mis pingestab olukorda veelgi. Sant ja vanur on nõus töötama madalama palga eest, mistõttu pole noorematel inimestel enam tasuvaid töökohti. Ja pole ka enam ettevõtjaid, sest enamasti julgevad asutada ettevõtte noored ja hea sissetulekuga inimesed. Kusagilt peab ju ettevõtluseks algkapital tulema, sest raha ei kasva teatavasti puu otsas.
Vanemate inimeste ja santide tööle sundimist võib võrrelda püksi pissimisega: algul on küll soe ja hea tunne, aga pärast läheb asi päris nutuseks. Miks? Sest vanurid ja sandid ei sünnita, neist pole mingit abi rahvastiku juurdekasvuks. Ehk siis: noori inimesi, maksumaksjaid ja ettevõtjaid tuleb peale järjest vähem, mis sunnib veelgi tõstma pensioniiga ning veelgi rohkem sante tööle sundima. Asi lõppeb sellega, et Eestisse ongi jäänud ainult vanurid ja sandid, kes kõik palehigis tööd teha rühmavad ja mitte ühtegi noort inimest ega last. Lasteaiad ja koolid pannakse kinni, sellega on juba algust tehtud ja see trend jätkub veel 20-30 aastat kuni viimnegi kool on laste puuduse tõttu kinni pandud.
Mis ja kuhu edasi? Ma ei julge selle peale enam mõeldagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar